Murtud südame puhul tuleks kuulata just murtud südamete laule
Mida muusikapsühholoogia endast kujutab?
Muusikapsühholoogia on tegelikult üsna vana teadusharu. Nii kaua kui inimene ja muusika on käsikäes käinud, on proovitud otsida vastust, mismoodi muusika inimest mõjutab ja miks inimene ennast muusika kaudu väljendada tahab. Teaduslikumad lähenemised ja uuringud tekkisid 19. sajandi lõpus, kui oli võimalik füsioloogilisi reaktsioone masinatega mõõtma hakata.
Kui proovida paari lausega kokku võtta, siis muusikapsühholoogia valdkond on hästi mitmekihiline ja lai. Uuritakse inimese taju, tunnetust, emotsiooni, tema käitumist, kõike seda, mis seondub helidega, mis inimest ümbritsevad, kõikvõimalikke reaktsioone helidele.
Teine perspektiiv on puhtalt muusikaga seonduv. Füüsika, millest heli koosneb: võnkesagedus, erinevad võnked, akustika, detsibellid. Akustikaõpetus kuulub ka sinna alla.
On veel väga palju lähenemisi, kuidas muusikat luuakse, kuidas muusikat interpreteeritakse, mis juhtub muusikutega, kui nad tuhandeid tunde pilli harjutavad.
Tänapäeval on võimalik teha väga palju aju-uuringuid ja nii uuritakse muutusi ajus, näiteks muusiku aju ja tavakuulaja aju. Kuni sotsiaalkultuurilise perspektiivini: kuivõrd pärilikkus ja kodune keskkond mõjutab muusikaarmastust ja muusikaga tegelemist. Identiteetide ja subkultuurideni välja.
Ja selles valdkonnas tegutsevad inimesed tegelevad oma liini pidi nagu meditsiiniski. Silmaarstid, kõrvaarstid, südamekirurgid. Nii on ka muusikapsühholoogias.
Miks on nii, et ükskõik millise helina ma telefonis endale äratuseks valin, käib ta mulle ikkagi närvidele?
