Moraalne paanika, Euroopa ja islam

Näited elust osutavad tendentsile, kus sõna „islam/moslem“ võib täita igasuguse sisuga.

Väga paslik on alustada Karl Marxi vahest kõige kuulsama väite parafraseeringuga: „Üks tont on ümber hulkumas mööda Euroopat – islamitont.“ Pole saladus, et islamist räägitakse Euroopa kontekstis kui probleemist. Siinkohal soovin tähelepanu pöörata ühele islami probleemidest, milleks on tõsiasi, et paljudel inimestel on probleem islamiga.

See probleem koosneb eri komponentidest, millest ühte ma kutsuks „masohhistlik moraalne paanika“. „Moraalne paanika“ (inglise keeles „moral panics“) on termin, mille tõi kasutusse briti sotsioloog Stanley Cohen (1942–2013). Ta analüüsis briti meedia poolt ülesköetud paanikat subkultuuride vaheliste konfliktide kajastamisel. Cohen väidab, et meedia küttis üles üldist hüsteeriat, kajastades mingit teemat järjekindlalt negatiivselt, mistõttu teema objekt kaotas sideme reaalsusega ja hakkas ühel hetkel elama oma elu.

2007. aastal ilmutas ajakiri Diplo­maatia briti-ameerika ajaloolase ­Bernard Lewise kirjutise „Euroopa ja islam“. Autor väidab juba suhteliselt artikli alguses, et „moslemite seas tõstab taas pead kosmilise võitluse idee, mille panuseks on maailmavalitsemine ja mis käib kahe peamise usu, kristluse ja islami vahel.“ Edasi väidab autor, et „islami rünnak kristluse vastu ja sellega kaasnenud kon­flikt“ on kestnud juba 1400 aastat, ja toob oma väite kinnitamiseks mõningaid ajaloolisi fakte.

„Esimesel korral ebaõnnestumist kogenud islamimaailm võttis hoogu teiseks rünnakuks, mida sedakorda ei juhtinud mitte araablased ja mau­rid, vaid türklased ja tatarlased. 14. sajandi keskel võtsid Venemaa vallutanud mongolid vastu islami.“

Kohe järgneb ka teine mõtlemapanev fakt. „Põhja-Aafrika berberi korsaarid, kes on Ühendriikide ajaloolastele hästi tuntud, korraldasid rüüsteretki Lääne-Euroopasse. Nad jõudsid välja isegi Islandile, samuti mitmele poole Lääne-Euroopas, korraldades muu hulgas 1631. aastal märkimisväärse rünnaku Baltimore’ile (sellele algupärasele Iirimaal). Kaasaegses dokumendis leiame nimekirja 107 vangi kohta, kes viidi Baltimore’ist Alžiiri.“

Sõna „islam/moslem“ on kest, mida võib täita igasuguse sisuga, ja mida absurdsem, seda parem, peaasi, et on olemas vastandumise moment.

Põhimõtteliselt saab iga lugeja aru, et Euroopa on läbi aegade olnud suure vandenõu – juba 9. sajandil alanud üleüldise ning sihikindlalt elluviidud džihaadi (püha sõja) objekt. Kõik on ilus, kui mitte omada mõningaid elementaarseid teadmisi ajaloost. Mongoli invasioon algas 13. sajandi algul. Kui vaadata mongoli impeeriumi arenemislugu, siis näeme, et religioon mängis seal minimaalset rolli, sest eri mongoli khaanid on olnud kristlased, lamaistid, moslemid jne. Kõige legendaarsem mongoli valitseja – Timur ehk ­Tamerlan – oli moslem, ent ta pidas oma missiooniks hoopis Tšingis-khaani ­impeeriumi taastamist, mis juhtus pärast võidukaid sõdu moslemiriikidega nagu näiteks Osmani impeerium.

Kui nüüd jutt läheb mereröövlitele, siis neil oligi võime läbida pikki vahemaid. Ajaloo kõige kurikuulsamad mereröövlid – viikingid – seilasid tänapäeva Ukrainast kuni ­Põhja-Ameerikani ilma igasuguse islami kannustava toeta. Üldiselt võib öelda, et kui nende kahe argumendiga oleks välja tulnud arheoloogid või keskaega uurivad ajaloolased, siis nad naerdaks välja.

Teise näite võtame lähemalt. Eestis eksisteerib MTÜ Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus, mille veebiväljaande aadress on islam.ee. ­Organisatsioon defineerib oma olemust järgmiselt: „Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.“ Üks esimesi (ja kõigi eelduste järgi ka viimaseid) kirjatükke, mida ma selles veebiväljaandes avaldatutest olen vaadanud, kannab pealkirja „Euroislam ja poolkuuga pähe“. Autor on Üllar Peterson ning ta teeb selle kirjatüki alguses mõningat teemakohast statistikat, kirjutades: „Kiire majanduslik areng, dekoloniseerumine, liberaalne immigratsioonipoliitika kombineerituna sissesõitnute kõrge sündivusega on tänaseks tekitanud Euroopas umbes 20-miljonilise islamikogukonna. Viimase 40 aastaga on nende arv kasvanud Lääne-Euroopa riikides 2040 korda. Kui näiteks 1973 oli Prantsusmaal umbkaudu miljon muslimit, siis praeguseks 58 miljonit.“

Tegemist on juba kümne aasta taguse artikliga, mida Keskus pidas vajalikuks uuesti avaldada, varustades kirjatüki ka sensatsioonilise päisega: „Euroislamist 10 aastat tagasi. Täna veelgi aktuaalsem! Islami­uurija Üllar Petersoni aastatetagune hinnang toonasele olukorrale ning ­ennustused tulevikuks. Kas täna on midagi muutunud ja kas stsenaariumid rakendusid? Toona meile kõrvalise ja kauge teemana tundunu on nüüd iga päevaga aina lähemale tulnud ja enam ei räägi sellest vaid üksikud huvilised, vaid see on oluliselt laiema põhjaga diskussioon ühiskonnas“...

Lugedes isegi neid väheseid lauseid, on selge, et Euroopas on asjad kehvad. 40 aastaga on kasvanud moslemite arv 2040 korda, peagi saabub apokalüpsis. Kõik oleks ääretult hirmuäratav, kui poleks mõningaid pisikesi segavaid detaile. Prantsusmaa elanike arv 2007. aastal oli 62 miljonit, koos ülemereterritooriumidega 63, 71 miljonit. Sellest siis väidetavalt 58 miljonit moodustasid moslemid. Sama on väidetava 2040kordse moslemite arvu kasvuga Euroopas. Lihtne matemaatiline tehe näitab, et 1967. aastal elas Lääne-Euroopas härra Petersoni loogika järgi alla 10 000 moslemi.

Miks ma selliste pealtnäha kõrvaliste „pisiasjade“ kallal norin? Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus pretendeerib kesksele rollile akadeemilisel maastikul, tootes ekspertteadmist (know-how) islamit puudutavas valdkonnas. Lähenedes akadeemiliste kriteeriumide järgi, osutab tõsiasi, et niivõrd banaalselt vigane artikkel on publitseeritud samal veebilehel kaks korda, äärmisele asjatundmatusele nii autori kui ka avaldava kollektiivi puhul.

Need ja arvukad muud näited osutavad ühele tendentsile: sõna „islam/moslem“ on nagu Laclau tühja tähistaja kontseptsioon, ta on kõik ja samal ajal mittemiski, see on kest, mida võib täita igasuguse sisuga, siinsel juhul mida absurdsem, seda parem, peaasi, et meil on olemas vastandumise moment. Kohati jääb selline mulje, et täites sõnu „islam“ ja „moslem“ sisuga, hakkab tööle loogika, mida võib kirjeldada omakorda parafraseeringuga ühest populaarsest vene vanasõnast: „Seal, kus algab islam, lõppeb mõistus!“

Islamifundamentalistliku terrori üks eesmärk on paanika külvamine. Vaadates üha levivat paanikat ja viimsepäevameeleolusid, võib kurbusega nentida, et vähemalt selles osas terror töötab.