Mõistulugu mõtlemis­võimetust teisitimõtlejast

Andri Luubi „(Teisitimõtleja)“ räägib üldisemalt tänapäeva inimesest, kes on kaotanud ühis­kondlikus elus pidepunkti, kirjutab Meelis Oidsalu.

Homoseksuaalne, dekadentlik Jean Genet avalikustab oma „Varga päeviku“ alguses, millist uhkust ta tundis, kui Hispaania politsei pärast arreteerimist ta asjade hulgast vaseliinituubi leidis: „Ma teadsin, et minu vaseliinituub jääb terveks ööks mõne ilusa, turske ja tugeva politseiniku põlguse – Igavese Au vastandi – objektiks. Kõige nõrgemgi politseinik oleks võinud kahe sõrme vahel sellest lühikese ja ebasündsa purtsu saatel välja pigistada kleepuva paela, mis oleks naeruväärses vaikuses edasi voolanud. Ometi olen ma kindel, et see vilets ja tagasihoidlik asjake oleks neile vastu hakanud ning oleks juba oma kohalolekuga suutnud kogu maailma politseinikud jalule ajada, ta oleks tõmmanud enda peale põlgust, vihkamist, metsikut, tumma ja võib-olla ka pisut salakavalat viha.“

Ma tean, et arvustuse alguses pole viisakas nii pikalt tsiteerida, eriti mitte esmapilgul asjasse mittepuutuvat teksti. Aga Andri ­Luubi näidend ja lavastus räägib endise punkari Aivo (Ivo Uukkivi) eneseotsinguist sellise jõuetusega, et tundsin Genet’ eheda rämeduse järele igatsust juba „(Teisitimõtleja)“ algushetkedel.