Seni viimasel Areeni koosolekul teatas mulle kolleeg jõhkra otsekohesusega, et plaadiarvustusi loeb meie lehest ainult üks inimene. „Ja temagi on Tartust,“ lisas kolleeg jääkülma dušina mõjunud teatele klausli.

Puhh... Üks inimene.

Aga hea küll. Nüüd olen veidi toibunud. Ja mõtlen, et võib-olla on siis mõistlik ainsa plaadiarvustuste lugejaga, kelle teenindamise eest ma palka saan, otsesemalt ja familiaarsemalt suhelda. Niisiis, kõigepealt: „Tere!“

Ja edasi, et...

Soovitan teil kindlasti tutvuda Leedu neliku, mida veavad vennad Šarukas Joneikis ja Mantas Joneikis, Garbanotas Bosistas teise täispika albumiga. On üldlevinud arvamus, et lähinaabrite Läti ja Leedu artistid on Eestis veel vähem populaarsed kui plaadiarvustused, aga pole põhjust peljata, ei. Garbanotas Bosistas on Eestis ka korduvalt esinenud, kõige säravamalt aasta 2016 Tallinn Music Weekil, kus nad said publiku suurima lemmiku preemia. Ja eks nad selline Leedu rahvusvahelise läbilöögi ootus ole. Sõidavad mööda showcase-festivale ja koguvad manti.

Läbi proovivad vennad Joneikised lüüa sellise psühhedeelse roki pärase indimuusikaga. Olles asjaolude kokkulangemisel viimase 15 aasta jooksul üsna suurtes kogustes sedasorti muusikat läbi lõua lasknud ja sellest ka surmani ära väsinud, saan siiski teile kinnitada, et leedukate muusika rahuldab mind ja teeb isegi rõõmsaks. Nad on sellise popima, kergema ja õnnesärasema psühhedeelia liblikad, mitte end kahe noodiga sügavikkudesse kammijad. Kirjutavad ikka laule. Kitsal alal ja retrolike vahenditega toimetades, suudavad nad enda pildi piisavalt värske ja kaasakiskuva pidada, et retrorokist tülpinud hinge elusana hoida. Kahtlemata on siin oluline roll Šarukas Joneikise vokaalil. Peenike, nasaalne, õrnake. Midagi 22-Pistepirkko laulja P-K Keräneni lähedale. Kui teile see vokaali tämber ei istu, võib see mõistagi ka takistus olla. Ega siis sellele leebelt tiirlevale psühh-popile lähedale ei saa.

Ja siiski...

Äkki on ikka rohkem lugejaid plaadiarvustustel kui üks? Isegi Leedu psühh-rokk-indi-asjus? Kui on, siis palun anna endast märku – aita võidelda plaadiarvustuste eest – jaga siinset kirjatükki hullumiseni ja pane juurde hashtääg #maka♥musa.