Mida arvavad teised advokaadid Sven Sillari büroo läbi otsimisest?
Vandeadvokaat Andres Simson: “Mõistlik on prokuröriga piiripealsed olukorrad läbi rääkida”
Advokaadi ülesanne on kindlasti veenduda, et sellega ei mõjutata kriminaalmenetlust. Eraldi olukord on tihtipeale praktikas veel isiku haiguslugudega, informatsiooniga arstidele ja arstidelt, kus advokaat on lausa kohustatud jälgima, et meditsiiniline informatsioon jõuaks abivajajani. Konkreetsematel juhtudel on mõistlik prokuröriga piiripealsed olukorrad läbi rääkida.
Praktikas on tuldud korduvalt õiguskaitseorganite poolt kenasti vastu ja võimaldatud isikutele edastada õppematerjale ülikooli lõpetamiseks, korraldada volikirjade saamist elu edasiseks korraldamiseks ja isegi nii detailsetes küsimustes, kuidas korraldada maakoju jäänud koerte ja kasside toitmist.
Üldjoontes on minu seisukoht, et lisapiirangute kohaldamise regulatsioon kinnipeetavale vajaks täiendamist ja täpsustamist, siis oleks ka tööülesannete täitmine lihtsam ja pingevabam.
Vandeadvokaat Leelo Viil: “Kinnipeetaval on võimalik üksnes advokaadi kaudu teada saada, kas naine teda veel armastab”
Seni olen lähtunud arusaamast, et Advokatuuriseaduse § 43 sätestatud põhimõte kliendi poolt advokaadile antud andmete ja teabekandjate puutumatusest ja konfidentsiaalsusest on raudkindel, absoluutne ning üldteadaolev nii klientidele kui õiguskaitseorganitele. Konfidentiaalsusnõude järgimine ei ole mitte üksnes advokaadi kutsetöö tagatis, vaid ka advokaadi kohustus, mille täitmine kujunenud olukorras võib muutuda keeruliseks.
Kahetsusväärselt on nimetatud aluspõhimõtte eiramist viimasel ajal esinenud ka teistes kriminaalasjades. Nii tõusetus viimasel suvevaheaja eelsel kohtuistungil Haron Dikajevi jt süüdistatavate kriminaalasjas teravalt küsimus advokaadi ja kliendi telefonivestluste salvestuse ja vastava jälitustoimingu protokolli lubatavusest tõendina, mille prokurör kohtule esitas ning ka kohtulikul uurimisel korduvalt kasutas. Kahetsusväärselt olen selliseid advokaadi ja kliendi suhtlust kajastavaid jälitustoimingute protokolle lugenud ka teiste toimikutega tutvudes.
Kuivõrd vandeadvokaat Sillarile heidetakse ette kinnipeetavate kirjavahetuse vahendamist ja sellega prokuratuuri lisapiirangute kohaldamise määruse rikkumist, ei saa märkimata jätta, et selliseid määrusi koostatakse minu hinnangul liiga kergekäeliselt ja mitte alati põhjendatult. Esimese astme kuritegude puhul on suhtlemispiirangute kohaldamine tavapärane ja need kehtivad vähemalt kohtu alla andmiseni, halvemal juhul kohtuliku uurimise lõpuni.
Haron Dikajev jt süüdistatavad samas kriminaalasjas ei ole oma laste ja elukaaslastega juba kolm aastat suhelda saanud ja seejuures tuleb silmas pidada, et tegemist ei ole süüdimõistetud kurjategijatega. Taotlused lisapiirangute osaliseks tühistamiseks ja suhtlemise võimaldamiseks vähemalt ema, laste või abikaasaga on enamasti jäetud prokuröri poolt rahuldamata ning sellises olukorras ongi kinnipeetaval võimalik üksnes advokaadi kaudu teada saada, kas naine teda veel armastab või kuidas lastel koolis läheb.
Oma 30aastase kutsetöö jooksul olen üht-teist kogenud ning sellega seoses kinnitan, et ei nõukogude ajal ega ,,metsikutel 90-ndatel" ei ole ma advokaadina seni pidanud kartma õiguskaitseorganeid ega kuritegelikke grupeeringuid.
Arvestades isikute arvu, kellele viimasel ajal on esitatud süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises (millega tundub, et hakatakse seostama ka advokaate), tekib tahes tahtmata küsimus: kas meie väike rahulik Eesti on muutunud maffiariigiks, mida õiguskaitseorganid on asunud jõuliselt parandama?
Vandeadvokaat Dmitri Školjar: “Kohus oleks võinud jätta prokuratuuri taotluse rahuldamata”
Sellega ma tahan öelda, et siiani jäi piisava tähelepanuta kohtu roll Sillari kaasuses, ehk see, et eeluurimiskohtunik andis läbiotsimiseks loa. Läbiotsimine advokaadibüroos on erakordne toiming ja selle teostamiseks peab läbima prokutatuuri taotlus põhjaliku kontrollprotseduuri kohtus.
Siit tõusetubki küsimus, kas kohtulik kontroll on meil tõhus? Kas kohus, kes rahuldab üldiselt 99 protsenti jälitustaotlusi ja nüüd ka prokuratuuri läbiotsimistaotluse advokaadibüroos ei ole muutunud viimasel ajal kummitempliks?
Mul jäi tunne, et nüüd saab iga advokaadibüroo suhtes teostada läbiotsimise nagu oli see Gammeri ja Hirve asjas, kõrvaldada ebamugava advokaati menetlusest, kuulata pealt advokaadi ja kliendivahelist vestlust nagu oli see nn Pauluse asjas, jälgida advokaadi ja kliendivahelist kohtumist, nii nagu oli see nn Dikajevi asjas.
Ning keegi ei vastutanud selle eest, et riik pidas võimalikuks rikkuda advokaaditegevuse põhimõtet - konfidentsiaalsuse põhimõtet, kliendi õigust suhelda advokaadiga avameelselt. See on ala, kuhu riik ei tohi sekkuda. Ja kui ta sekkub, siis peab kas erilise põhjalikkusega seda põhjendama või vastutama ebaseadusliku toimingu eest.
Kuna nii läbiotsimine Sillari büroos, kui ka taandamistaotluse arutamine toimus kohtus, siis mulle tundub loogiline, et kunagi võtab sõna ka riigikohus, kas määruskaebemenetluses või distsiplinaarmenetluses.
Loomulikult ei saa riigikohus pooleliolevat asja kommenteerida, aga justiitsminister, kellele meeldib igal võimalusel esineda, on miskipärast vait nagu kala. Näiteks peale seda, kui Savisaare osas oli kriminaalmenetlus lõpetatud, võtsid sõna nii prokuratuur kui justiitsminister, kes väitsid, et on valmis kriminaalmenetluse seadustikku muutma.
Kas kõnesolev kaasus ei ole hea põhjus ministril esineda ja tõstatada küsimuse kohtuliku kontrolli tõhustamiseks ja/või kriminaalmenetluse seadustiku muutmiseks? Advokaaditagatised peavad välja toodud olema ka KrMS-s ja seda piisava selgusega. Seadusandja mõttest arusaamine ja selge õiguskeel on viimasel ajal eraldi probleem, mis mängis rolli ka Sillari kaasuses.
Kuidas üldse tagada konfidentsiaalsust, mis on seadusega garanteeritud olukorras, kus uurija, prokuratuur ja kohus saavad teada, kus, kellega ja millest advokaat räägib, kes ja millest advokaadile kirjutab? Saades sellist infot, hakkavad menetlejad hindama, kas oli vestluse või kirja sisu ametitegevusega seotud ja kas sellele laieneb konfidentsiaalsuskohustus.
See on pigem absurditeater, mis paneb mõtlema kuidas toimida, et advokaadiga oleks võimalik suhelda nii, et kliendid (ministrid või lihttöölised) ei peaks kartma riiki, kes jälitab kõiki ja kõike.
Nüüd tunduvad täiesti õigustatud klientide küsimused: “Kas me saame teiega vabalt rääkida, kas keegi ei kuula meid pealt”?
Vandeadvokaat Erki Kergandberg: “See on nagu Põhja-Koreas õhutõrjekahuriga mahalaskmine"
Advokaadile üleantud teabekandjad on advokatuuriseaduse kohaselt puutumatud, see on nii enamuses riikides. Vastupidine muudaks advokatuuriseaduse vastavad sätted sisutuks. Seda esiteks.
Teiseks annaks väidetava kirjavahetuse vahendamise alusel advokaadibüroo läbiotsimise võimaldamine menetlejale piiramatu võimaluse tutvuda kogu advokaadibüroos oleva teabega, mis on otseselt vastuolus õigusriigi põhimõtetega.
Kui menetlejal tekkis kahtlus, et advokaat vahendab õigusteenuse osutamisega mitteseotud kirjavahetust, siis oleks menetleja saanud pöörduda advokatuuri.
