Salateenistuste hulgas tunti teda “Institutsioon Mi” või “Üheksa sõrmega mehena”, kuna tema vasakul käe sõrmel puudus ülemine lüli . Kohalikud kodukülas arvasid, et tema nimi on Richard Nelson, kuid tema pankur teadis teda Claus Möllnerina. Valitsuse tipp-poliitikud viitasid oma salajasele tippagendile lihtsalt kui “007”.

Vähemalt kolm aastakümmet oli Werner Mauss Saksamaa eluline vaste James Bondile: võrukaelast niiditõmbaja, kes liikus kuritegeliku allilma ja luureagentuuride hämarates ringkondades, püüdis lõksu narkodiilereid, otsis üles varastatud esemeid ja pidas läbirääkimisi terroristidega, ise vahepeal oma taevalaotuses lendlevas eralennukis identiteete vahetades.

Kuid nüüd, kihutavatest autodest ja kuulide eest põiklemisest koosneva karjääri loojangul, on 77-aastane Mauss sattunud ühe maalähedasema painaja ehk maksukoguja võrku.

Esmaspäeval astus Mauss Bochumi maakonnakohtu ette, et pidada lõpukõne protsessis, milles teda süüdistatakse maksudest kõrvalhoidmises 14 miljoni euro ulatuses, et rahastada oma kiirete autode ja tõupuhaste hobustega rikastatud elustiili.

Kui süüdistajad oma tahtmise saavad, mõistetakse Mauss nädala lõpus kuueks aastaks ja kolmeks kuuks vangi.

Aastatel 1970-1996 seostati Maussi peaaegu iga suure kriminaalasjaga Lääne-Saksamaal.

1940. aastal Essenis sündinud Mauss avastas oma võime võita võõraste isikute usaldus, kui töötas tolmuimejate ukselt-uksele müügimehena. 20ndates eluaastates olles lõi ta oma detektiiviagentuuri, mida juhtis koos esimese abikaasaga. Alguses luurati truudusetute abielumeeste ja kindlustuspetiste järel, siis liiguti aga edasi kuritegelike jõukude peale. Mauss teeskles, et on varastatud autode, kasukate või ehete ostmisest huvitatud diiler. Kui bandiidid olid talle usaldanud üksikasjad järgmise röövi kohta, hoiatas Mauss politseid. 1998. aastal rääkis ta ajakirjanik Stephan Lambyle, et tema meetod seisnes “sihtmärgi juhatamises läbi erinevate psühholoogiliste ruumide” ja selliste intellektuaalsete väljakutsete esitamises, mis panid kurjategijat talle paljastama rohkem kui alguses plaanis oli.

Aastatel 1970-1996 seostati Maussi peaaegu iga suure kriminaalasjaga Lääne-Saksamaal: ajakirjanik Stefan Austi kirjutatud elulooraamatu andmetel väitis Mauss end korraldanud olevat ei vähem kui 162 teemantikaubitseja, murdvarga ja narkodiileri vahistamise ning seda ainuüksi ajavahemikus juuni 1970 - mai 1971.

SPIOON, KES SATTUS KÜLMA KÄTTE: Werner Mauss püüab enda välimust kohtus kapuutsiga varjata, kuid see ei tule hästi välja.

1976. aastal vahistas Mauss Ateena lehekioskis isiklikult vasakradikaalse Baader Meinhof terroristide jõugu liikme. 1983. aastal volitas valitsus teda üles otsima 41 vaati mürgiste jäätmetega, mis olid transpordi käigus kaduma läinud. Salaagent leidis vaadid kiiresti ühest Põhja-Prantsumaa farmist.

Hilistel 1980ndatel ja 1990ndatel laiendas isehakanud salaagent oma haarde globaalseks, kui pidas Hezbollah´ga läbirääkimisi Liibanonis röövitud töösturite üle ja rändas Lõuna-Ameerika džunglisse, et saavutada ELNi (Colombia Rahvuslik Vabastusarmee) geriljade kätte langenud Saksa kodaniku vabastamine. Viimatine missioon viis lõpuks Maussi paljastamiseni Colombia valitsuse poolt, kes pelgas, et agent teeb lunaraha kergitamise nimel inimröövijatega koostööd. Pärast üheksat kuud vangipõlve vabanes ta 1998. aastal kõikidest süüdistustest.

Eliitagendi elustiiliga kaasnes ka sobivalt kallis maitse: šveitsi kellad, karusnahksed kasukad, luksushotellid, Porsched, Jaguarid ja Cessna 172, millega Mauss sai oma 40 000-aakrisel maavaldusel laivualt eralennuväljalt ükskõik millisesse maailma punkti missioonile lennata.

Taraga piiratud valdus, mille Mauss omandas 1960ndate lõpus, on aastate jooksul kasvanud millekski selliseks, mida kohalik ajaleht Rhein-Zeitung kutsub “Disney lossiks” - pagoodid, maastikukujundatud eraloomaaed muflonite, kaljukitsede, mägikitsede, kurgede ja paabulindudega ning Saksamaa suurima eramaneežiga.

Salaagent ei suutnud prokurörile selgitada, miks pidanuks väliriikide luureagentuurid looma sihtfondi, mille põhikiri sätestas, et fondi raha suunatakse pärast Maussi surma Werner Maussi muuseumi loomiseks.

Riigiprokurör usub, et Mauss on oma kalleid hobisid rahastanud läbi kahe UBS panga offshore konto Luksemburgis ja Bahama saartel. Süüdistuse järgi on Mauss ainuüksi perioodil 2002-2012 oma vara pealt jätnud maksmata rohkem kui 42 miljonit eurot maksu. Üks uurijate poolt küsitletud UBSi juhtidest ütles, et Mauss reisis regulaarselt Luksemburgi, et oma arvelt raha välja võtta, summaks oli “umbes 300 000 eurot kuus”.

Saksamaa maksuamet sai Maussi offshore-tegevusest haisu hinna pärast Šveitsi pangas lekkinud andmete ostmist 2012. aastal. Eelmisel aastal avastas päevaleht Süddeutsche Zeitung Panama paberite lekke käigu avalikuks saanud dokumentidest ühe Maussi varjunime ja tegi uurimise avalikuks.

Mauss väidab, et ta ei pidanudki USB kontodel olevalt rahalt maksu maksma, sest see pärines sihtfondist, mille olid loonud lääne luureagentuurid, et toetada tema “varjatud võitlust kuritegevuse ja terrorismi vastu”.

Mauss ilmus aasta kestnud kohtuprotsessi istungitele kapuutsiga jopes, et varjata end fotograafide eest. Ometi ripub Maussi veebiküljel werner-mauss.de üleval videoklipp, milles ta on selgelt identifitseeritav.

77-aastane Mauss rõhutab, et jätkab Bondi-laadsete tegevustega tänase päevani hoolimata identiteedi paljastamisest 1996. aastal. Mauss mitte ainult ei loetlenud üles operatsioone Iraagis, Iisraelis, Myanmaris ja Taimaal, vaid väitis, et on praegu hõivatud ka võitlusega Isise vastu. 2011. aastal rääkis ta uurijatele, et sihtfond võimaldas tal päästa paavst Benedictus XVI, keda tahtis mürgitada Sitsiilia-Colombia narkomaffia. Vajaliku vihje oli ta saanud Hiina salateenistuselt.

Maussi lubadus tuua kohtusse tähtsad tunnistajad, kes tema poolt esitatud versiooni toimunust kinnitaksid, paraku ei materialiseerunud. Näiteks selgus, et föderaalpolitsei asejuht, kes pidi olema üks tunnistajatest, suri rohkem kui viis aastat tagasi. Samuti ei suutnud salaagent prokurörile selgitada, miks pidanuks väliriikide luureagentuurid looma sihtfondi, mille põhikiri sätestas, et fondi raha suunatakse pärast Maussi surma Werner Maussi muuseumi loomiseks. Prokurör Timo Dörfer ütles, et agendi kaitse pudenes nagu liiv sõrmede vahelt.