Me teeme seda jälle: ratsa läbi Eesti riigi
MINA: John, sõidame sel suvel jälle ühest Eesti otsast teise.
JOHN: Ei no muidugi! (John naerab, nagu oleks midagi naljakat kuulnud.)
MINA: Ma räägin täiesti tõsiselt!
JOHN: Tööd on kogu see aeg nii palju, et...! (enam ei naera ) Mis sul kodus öeldakse?
MINA: Et mine muidugi, mis sa veel mõtled!
JOHN: Aga tööl?
MINA: Et üle tüki aja ometi üks jumekas mõte!
JOHN: Tõesti või...?
Esimest korda ratsutasime ühest Eesti otsast teise 25 aastat tagasi. Oli aasta 1993. Eesti oli teist aastat iseseisev, Mart Laar peaminister, Eestimaalt lahkus viimane Vene piirivalvur. Pullapääl oli kriis, ETVs hakkas jooksma „Õnne 13“. Ja Jaanika Sillamaa laulis Eurovisioni eelvoorus „Muretut meelt ja südametuld“.
Valgamaal, kohas nimega Vidrike korraldas hobusemees Toomas Oinus populaarset ratsavõistlust Vidrike Galopp. Toomase käest laenasime hobused (nende nimed olid Põder ja Hildegard). Kavatsesime sõita lõunast põhja, aga kõigepealt tegime haagi Antslasse (lõuna poole), sest Vidrike polnud meie arvates veel küllalt lõuna.
„Kas lähete Antsla laadale?“ küsis külamees tee ääres, bellamori pläru suunurgas.
„Ei. Kuusalu külje alla!“
„Seod maad ja maailma värki külh!“ Bellamoril oli raskusi, et suunurgas tasakaalu säilitada.
Ja kui Antslasse jõudsime – esimese päeva pärastlõunal –, oli John oma tagumiku nii ära nühkinud, et Antsla bussijuhid kinkisid talle padja, mida John järgmised 400 kilomeetrit tänutundega sadulal hoidis.
Oi seda uljust, millega me välja läksime. Telki meil kaasas polnud, kokkuleppeid öömajale saamiseks samuti mitte. Kuskile lakka või heinaküüni ikka magama lastakse!
Aga inimesed olid ettevaatlikud. Vahel juhtus, et ei saanudki ulualla, magasime oma magamiskottides metsatukas või heinakuhjas.
Ükskord leidsime (pimedas käsikaudu kobades) heinamaa, kandsime lõhnavast kuivast heinast kokku paraja kuhja ja keerasime magama. Ärkasime selle peale, et heinamaa servas põrises Valgevene päritolu traktor, heinapress taga. Kadusime kus kurat.
JOHN: Ei. See ei olnud esimesel reisil!
MINA: Millal siis?
JOHN: See oli teisel reisil. Siis, kui sõitsime enne kogu teekonna autoga läbi ja viisime kaerakotid peatuspaikadesse ette ära.
Teine reis oli meil aastal 1996. Eesti oli viis aastat olnud vaba. Teist valitsusaega oli ametis peaminister Tiit Vähi. Presidendivalimistel kandideerisid Siiri Oviir, Tunne Kelam, Arnold Rüütel, Lennart Meri ja Enn Tõugu. Saaremaal püüti 290 cm pikkune Atlandi tuur. Eestlased ei võitnud Atlanta olümpial ühtegi medalit.
Me laenasime hobused Urmas Saksalt Tartu külje alt. (Hobused olid Mära ja Ruun.) Uurisime atlaseid ja kaarte ja tegime hoolega eeltööd – et oleks mõnusaid radu ja mitmekesist maastikku. Sõitsime teekonna autoga läbi. Tassisime hobustele ööbimispaikadesse kaerakotid. Et mõlemad saaks viis kilo päevas. Ja pererahvas tõstis kaerakotid varju alla ja mõni viskas villast: „Kui te kokkulepitud päeval kohale ei ilmu, söödame kaerad kanadele!“
Ka teist reisi alustasime Lõuna-Eestist. Start oli Vana-Vastseliinas, sõitsime läbi Võrumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Pärnumaa, Läänemaa. Näitasime Virtsu sadamas hobustele praami (nad polnud sellist imetegu näinud) ja saatsime nad autoga Tartu kanti tagasi. Muhust saime uued hobused (eesti tõugu Roosi ja Reti), ratsutasime läbi Saaremaa ja lõpuks veel läbi mere Vilsandile. See kõik (Vastseliinast Vilsandile) kestis kokku 23 päeva ja teekond ise oli 540 km pikk.
Seda marsruuti järgime ka nüüd, ainult et Vilsandi asemel lõpetame Hiiumaal.
Pole enam Kaika Lainet, kelle juurest sõitsime läbi mõlemal korral.
„Pini ka üten!“ imestas Laine, kui koera nägi. „A kuis ta nimi om?“
Räägime, kuidas krants meiega eelmisel päeval kaasa hakkas jooksma ja et me otsustasime talle panna selle nime, kes presidendivalimised ära võidab. Kandidaate oli viis, võimalikud variandid.
Laine ei mõelnud pikalt. Läks tuppa ja tuli tagasi, viinerijupp näpus.
„Tule siia, Lennart! Tule!“
Koer ei söönud, ta neelas. Ta oli alguses nii näljane ja metsik.
„Niimuudu läheb meil see ilmaelu, jah...“ ütles Kaika Laine endamisi vaikselt.
Varbla kandis Toritammel tuli meile värava peale vastu kunstnik Sándor Stern ja kamandas, et toodagu jalamaid kolmas hobune, ta tahab meiega koos Vilsandile sõita. Mõtles natuke, ja teatas: hea küll, rääkisite pehmeks, täna ma siiski Vilsandile ei sõida!
Chaplini keskuse õuel Pärnus ulatas meile tervituseks käe pisike vanainimene Aksella Luts, tollal 91aastane, Eesti filmi elav ajalugu, Theodor Lutsu lesk, Eesti esimene filmidiiva, nagu teda tutvustas Mark Soosaar. Ligi kuuskümmend aastat oli Aksella elanud välismaal – Soomes, Rootsis, Itaalias, viimased viiskümmend aastat Brasiilias.
Ulatas meie krantsile tüki kapsapirukat ja naaldus valgesse aiatooli.
„Teate, mis mulle seal Brazilis tihti meelde tuli – et Eestis olid vanasti kõrged ukseläved. Mu vanaisa talus olid kõrged ukseläved.“ Aksella kummardus mu poole oma valges toolis. „Mark viis mu ükskord enda juurde maale. Ka Margil on maal kõrged ukseläved. Ja kas teate, ma viskasin teki õue peale maha ja olin kaua aega Margi talu õue peal pikali maas.“
Ka Aksellat pole enam.
Viljandimaal Leeli talus ei toimeta enam Lembit Soots, Kanadast Eestisse tagasi tulnud kunstnik ja talupidaja, kes meile makarone praadis ja esitas tarku juhiseid, kuidas elus läbi lüüa. Neid tarkusi oli seitse: tühja asja pärast ära muretse; söö vitamiine; püstita endale eesmärk; pane raha uut raha teenima; ilma riskita ei tule midagi; ära alahinda naisi; ja kui eriala muutub tööks, on aeg teha midagi muud.
Kui Vigala Sass Saaremaal Triigis oma dendropargist välja ilmus, lõid hobused ehmatusega pead selga ja astusid kaks sammu tagasi.
25 aastat on möödas. Nii palju on muutunud. Me ise oleme muutunud. Eesti on muutunud. Maastikud on muutunud. Teeääred on muutnud.
25 aasta eest polnud vaja vaadata kilomeetriposte. Kilomeetri peale oli maanteeservas kaks-kolm džinnipurki maas. Nüüd enam ei ole. Nüüd on pandipakendi teenus ja taara viiakse poodi, kui see just Lätimaalt pole.
Aga asfalttee serv läheb uuemal ajal kraavini välja, ja kraav on nii sügav ja järsk, et kui suur veoauto mürinal nurga tagant tuleb, peab hobuse seljas säilitama kainet meelt või siis hüppama üle kraavi.
Meie seekordsed hobused on Vana-Vastseliinast, Eesti tõugu mära Riinatiina ja tema poolvend ruun Reemus, neil on ühine isa. Peremees Joosep Tikk iseloomustab neid kui kõige lemmikumaid, kes tal majapidamises on. Ja et nad ei karda autot.
Joosep: „Nad on pommikindlad ja rauast!“
Muidugi on hirm. Et meie tohutu varustus, lugematu arv pampe, mis sadula küljes ripuvad, hobuste selgasid palavaga ära ei hõõruks. Ja et nad kuskil jämedal kruusal oma jalgadele viga ei teeks. Ja et nad mõnel sumedal öötunnil ette teatamata koju tagasi ei jalutaks.
JOHN: Kurat, väljas on nii palav, et normaalne inimene sellise ilmaga küll hobuse selga ei roni.
MINA: Sõidame öösel. Päeval istume kaelani vees.
JOHN: Ma sõidaks, plätud jalas, kui saaks.
MINA: Sõida pikkades helesinistes alukates, need lasevad hästi õhku läbi!
JOHN: Hea mõte! Nii ma teen!
Jälgi ka suure ratsaretke reisipäevikut, kuhu Madis ja Aivar iga päev teekonnast postitusi teevad.
