Lapsed käivad Viluste koolis, viin nad sinna, ise sõidan Värskasse. Umbes 30 kilomeetrit. Vahel tulen õhtupoolikul tagasi Räpina kaudu – laps saab ise minna bussiga Räpinasse muusikakooli – lähen talle sinna järele. Logistika on väga hea.

Tulen koju, teen lastele süüa, vahepeal saan kududa.

Ma ise koon ainult sõrmkindaid. Sõrmkindategijaid on nii raske leida – see on selline nokerdamine, kui ei oska või ei viitsi. Mul läheb üle nädala ühe paariga.

Tellijaile meeldivad rohkem labakud – hind on määrav. Sõrmkinnas on peaaegu oma õige hinnaga, labakinnas alla omahinna. Käivet on seal rohkem, tänu sellele toovad labakud rohkem sisse.

Esimesed kindad kudusin Ameerikas, kui seal olime perega viis aastat tagasi. Varem olin lastele kampsuneid kudunud.

Ma ei tea, kuidas need kindad nüüd on tulnud. Olen selline tüüp, et kui mu CVd vaatad, jääb tunne, et ma ei pea kohta. Iga koht on aasta või poolteist. Kogu elu olen hüpanud ja nüüd järsku – ma ei suuda lõpetada, muudkui kordan ja kordan sama asja. Kas ma olengi leidnud oma asja lõpuks, kuidas ma ära ei tüdine?

Pikk tee Petserisse

Eelmisel laupäeval avati Petseris seto majas minu kindanäitus „Siberi lilled“, Siberi seto külade mustritega kinnastest. Need mustrid on nüüd ringiga tagasi jõudnud siia.

Sellest, kuidas me piiri ületasime – oeh! – pean ise loo kirjutama. Kogunesime Koidulas – kaks naist Obinitsast, kaks Värskast. Läksime minu autoga, mul oli enne broneering tehtud. Läksin putkasse, et saada arvet, firma jaoks on vaja. Seal tuli jutuks – elavas järjekorras on inimesed juba kolm tundi oodanud.

Meil on kell kaks Petseris avamine, pole näitustki üles pandud. Kindad raamidel pagasnikus. Aeg läheb, kell juba 12 läbi. Setomaa valdade liidu naine muutus rahutuks, midagi peab tegema.

Meid lasti ooteala šlagbaumi alt läbi. Jõudsime Eesti piirile, ees oli kaheksa autot, järjekord ei liikunud. Eesti piirivalve ütles, et võime teid isegi ette lasta, aga oli näha, et Venemaal Piusa jõe peal on punane tuli ja seal ootab kolmteist autot. Pole kuhugi minna, ei pääse mitte kuhugi.

Haarasime raamid kaenlasse – Õie Sarvel olid veel rahvariided seljas, igaüks sai kuus raami, kindad rippusid nagu kuivand lestad. Läksime jalgsi üle Piusa jõe.

HIND MÄÄRAB: Tellijale lähevad sõrmkinnastest odavamad labakud rohkem peale.

Venelased võtavad asja mõnuga, neil pole kiiret. Täidame putkas venekeelseid blankette.

U nas võstavka.“ (Meil on näitus)

Võstavka? A gde že kartinki?“ (Näitus? Aga kus on pildid?)

Me räägime, et meil ei ole kartinki, on kindanäitus.

„Tagasi toote?“

„Kindlasti.“

Olime mitu kuud põdenud, kuidas kindaid piiril deklareerime, lõpuks ei deklareerinudki. Saab näha, kas tagasi lubatakse. Näitus jääb sinna jaanuari lõpuni, veel ei tea, võib-olla läheb edasi Irboskasse.

Venelastele ei meeldi, kui öelda Petseri seto seltsimaja – tuleb öelda bisnisinkubator.

Keegi korraldajatest autoga vastu ei saanud tulla. Sõitsime katkise bussiga Petserisse, panime näituse raps-raps üles. Ilusti avati. Kohaliku administratsija esindaja oli kohal.

Ma ei tituleeri ennast setoks, olen setodele lähedal seisev isik, Seto Käsitüü Kogo liige. Ega ma ei märka ega küsi, kuidas mind omaks võetakse. Tagantjärgi on tulnud välja, et algul oligi võõristus üsna suur. Nüüd olen omaks saanud. Olen seto traditsioonide ja pärandi suur austaja, ma ei lähe oma asja neile peale ajama.

Keerulised labürindid

Rahvusarhiiv tellis meilt hiljuti viis paari kindaid, sama labürintmuster nagu nende uut maja katval kangal.

Eesti kinda võlu on selles, et muster on sümmeetriline ja jookseb hästi, tõesti mõnus kududa. Kes on vähegi kuduja, sellele jääb muster pähe, nii loogiline. See muster ei olnud traditsiooniline, kogu aeg pidi joonlauaga silmi lugema. Mul oli ära jaotatud kudujate vahel, üks andis alla – tema teist paari ei jõua – silmad valutavad. Ise tegin kaks paari. Kudumine oli aja peale, meil oli viis päeva.

Nad uurisid, et kas me ikka jõuame. Maksid hästi, õiglast hinda.

Ma ei läinud magamagi, ei julgenud pooleli jätta, kudumise juures ju kunagi ei tea, kaua läheb.

Presidendikantselei ostis paar aastat järjest saadikutele kindaid. „Rehepapi“ film sai valmis, produtsent ostis tervele võttegrupile. Suurem ports osteti nüüd Londoni jõululaatadele.

Selle aasta mardilaadal sain igavese portsu kiitus- ja aukirju. Tunnustatud käsitöömeistri märk, parim uus toode ja laada parim toode.

LÕNGAVALIK: Koomiseks kasutab Küli kahemillimeetriseid vardaid.

Ikka läheb vaikselt tõusujoones – tuntus suureneb. Helsingi mardilaadal olen 3-4 aastat käinud, mul on juba püsikliendid, tulevad ja ostavad.

Kudujad on mul kümmekond, kõik Lõuna-Eestist, kõige kaugem Tartust. Ega kõik pole memmed, täitsa minuvanuseid on ka. Kõige vanemad on mul Põlvast õed, üks on 84. Kõik koovad omas tempos, täpselt nii palju, kui meeldib. Normi ei ole. Helistavad, kui on valmis, siis lähen uute lõngadega kohale ja ostan kindad ära.

Üks paar päevas

Mul on elustiilifirma – rahast palju rääkida ei saa. Matemaatikaõpetaja palk aitab kudumisfirmal vahel vee peal püsida.

Praegu ostetakse internetist vast paar kindaid päevas, ülisuurt käivet ei ole. Alustasin 19. septembril 2011, neli aastat sai täis. Olen selle ajaga müünud umbes tuhat paari kindaid – üks paar tööpäevas. Ma ise olen hullult rahul.

Kindad on mul internetis päris kallid, mõni paar üle saja euro. See on aeglane töö. Vanasti ju keegi ei ostnud kindaid, need kudus vanaema või ema, oma perele ja lastele. Eesti aja alguses hakati kindaid müügiks tegema, suurte varrastega, jämedast lõngast, kiirelt valmis. Neid ei õnnestunud müüa.

Mina üritan neli aastat seda arvamust murda – meie kindad on kootud korralikult, peenelt ja kvaliteetselt. Alles siis saab nende eest küsida õiglast hinda. Mulle meeldib kohutavalt kududa ja mu kudujatele samamoodi.

Mina koon kahemillimeetriste varrastega, koon nii kõvasti, et ei saa võtta peenemat varrast. Lõng on tavaline kahekordne.

"Ma ise koon ainult sõrmkindaid. Sõrmkindategijaid on nii raske leida – see on selline nokerdamine, kui ei oska või ei viitsi."
Värska koolis annan liiga palju tunde, 22 nädalas. Matemaatika õpetamine mulle väga meeldib. Mul on keskkooliklassid. Super! Klassijuhataja olen ka. See on normaalne koormus, kui see on su ainus töö. Algul mul oli 14 tundi ja töötasin kolm päeva nädalas – see oli ideaalne, sain teistel päevadel ajada „Kagu kudujate“ asju.

Nüüd ma teen mitut asja, ei tea, kaua jaksab. Toorkakao hoiab mind elus. Seal on kõik sees – tervislikud ja mõnuained. Söön koos datliga – dattel on ülimagus, kakao on mõru. Ideaalne tasakaal. Ma olen õpilastele ka andnud. Kohutav energialaks.

Mul on 12. klass, meil on jõulunäidend, see on nii naljakas, et me suuda lihtsalt proovi teha. Ülisalajane, keegi veel ei tea. See on nii naljakas ja ülitore, ma ei saa veel rääkida.

Kontrolltöid ma ei tee, suurt vihikuparandamist ei ole. Teen väikesi tunnikontrolle. Lastele ka meeldib, saavad teada, kas asi selge. Suure kontrolltöö teen ainult ühe korra 12. klassi lõpus, enne eksamit.

Maailm kindaid täis

Tallinnas käib kruiisilaevadega palju Hispaania turiste – käivad ja silitavad neid kindaid ja ütlevad, et neil pole labakindaga midagi teha.

Väga hästi lähevad meie kindad peale Aasias – Jaapan, Hiina, Korea. Muidugi Põhjamaad, Lääne-Euroopa, Kanada ja USA. Ainuke kontinent, mis on mul vallutamata on Aafrika. Isegi Tšiilisse osteti internetist!

Veebilehekülg on meil nagu pood Kopli liinidel. Seda peab reklaamima. Mul on aega puudu, võib-olla leiaks Jaapanist mõne edasimüüja, aga selle asemel ma õpetan matemaatikat.

Jaapanis on meie kindad „in“, kvalifitseeruvad „nordic“ alla, laadal laua ääres nad lähevad nii põlema. Kui teed Siberi mustritest roosasid roose mustal taustal ja paned kindapildid netti üles, siis need ostetakse kohe ära, kaua ei püsi.

Minu meelest kindad on kunst – raami sees ongi nende õige koht.

Sokke mulle ei meeldi teha, need lähevad saapa sisse, neid keegi ei näe, auk tuleb kohe sisse. Tänamatu töö!

Kujuta ette, kui ma hakkaks kampsunit tegema, kes seda jõuaks osta? Seda kood endale või hästi kallile inimesele. Raha eest kampsunit kududa, seda saab teha ainult masinaga. Meeletu töö!

Mul endal on kindad Viru-Jaagupi mustriga. Kaheksakanna motiiv on kaitsev sümbol, randmel kahevärviline soonik. Kindad pole olnud ainult kätte soojendamiseks, eestlased on neid kasutanud pulmades, matustel, igasugu rituaalides.

Mustreid on Eesti Rahva Muuseumis üle 5000, kõik üles pildistatud, neid on hästi mitmes kindaraamatus.

Ma olen vahel vaadanud, kui mõnel vanemal inimesel on käes huvitav kinnas, olen mustri üles kirjutanud.

Mul on kvaliteedikontroll väga range. Olen üsna avalik – lööd internetis nime sisse ja kõik info kohe tuleb. Inimesed kirjutavad, et tahavad mulle kuduma hakata. Neil sahtlid kindaid täis, tahavad realiseerida.

Ma saadan lõnga, ütlen, et 20 silma vardal, nii lai peab tulema. Pole veel ühtegi proovitööd tagasi saanud. Väga raske on teha, kui peab olema tihe ja mõnus, soe ja korralik, nad annavad alla.

Tallinnast ära!

Miks me maale kolisime? Meil oli laps väike, elasime Tallinnas Liivalaia tänaval. See elu tundus täiesti napakas, kõik see liiklus ja kõik. Mul tuli masendus peale: laps sündis oktoobri lõpul, aknast vilkus terve novembri sisse reklaam – pildil laps, kellel on veresoonekasvaja.

Hakkasime otsima suvekodu, aga paari kuuga oli selge, et me ei otsi mingit suvekodu, lähemegi maale elama.

New Yorgis elasin seitse aastat, aga seal olin vallaline. Ooper, ballett, kino, ööklubid – lendasin elumere lainetel. See oli väga kaif. Aga pere loomine New Yorgis ei tulnud mulle hetkekski pähe.

Siin mul käivad metssead, tuhnivad akna taga muru üles. Ma tõesti ei tunne puudust, et käisin varem palju teatris ja kinos. Olen kõik ära vaadanud. Mul pole telekatki, põhimõtteliselt. Need pahad asjad imbuvad minuni niikuinii. Internet siin ei levi, oleme liiga puu taga. Moblalevi on ka kaks pulka. Õhtuti koon ja loen raamatuid.

Suvel saab olla aias kaua. Mul on palju lillepeenraid. Kindapildid teen lillede taustal, otsin erinevaid toone.

Kas sa kujutad ette, et õues on tammehekk? Kahe krundi vahele pandud kunagi. Iga aastaaeg on siin ilus.

Vald lükkab lund majani välja. Kui talvel mitu päeva tuiskab, kolm-neli aastat tagasi oli üks kord, siis ei saanudki välja. Helistan direktorile, see pole maailma lõpp, enamik lapsi ka ei pääse välja.

Hull on see, et kevadel läheb sissesõidutee tümaks. Pean jätma auto naabrite juurde. 700 meetrit käime jala. Oleme aiakäruga toidukotte tassinud.

Mul on palju tegemisi, aga kõik need asjad meeldivad mulle, need on rõõmsad tegemised. Elu on tempokas, mõtled, et tuled maale rahuliku elu peale, ei midagi.

Ma olen nagu äravalitud, mul läheb hästi. See, et mul on majaehitus on pooleli või vahel on rahalised raskused, pole iga päev kõneks, ma ei muretse. Mul on nii palju teisi asju, mille üle rõõmu ja uhkust tunda. Mul on ilus elu!“