Markus Robami
 klaverikomponeeringu saatel ringiuitav kaamera näitab. Segipaisatud viguritega malelaud, aastate jooksul oma väikese poti jaoks liiga suureks kasvanud kaktus, hoolikalt ­kõrvutiasetatud sussid, köögilaual juba mädanevad ­virsikud. Ajuti läheneb kaamera ­aknale – see on küll paokil, kuid kahte linki siduva kummi tõttu võimetu täielikult avanema – ning läbi tolmunud klaasi võib siis näha vastasmaju, Lasnamäe kanalit ja, jah, ka veidike taevast. Kuna ­Michel Reini galerii aknaklaasid on teise korruse saalides valge värviga läbipaistmatuks võõbatud, toimib video „After“ (2016) väikses ruumis ise aknana; mõjub otsekui ainuke väljapääs.