“Tõstame selle tooli akna alla!” arvab Mette.

“Nihutame lauad kokku!” hõikab Anders.

Hämaras keldriruumis kõlab rohkem mõtteid kui Eesti saunas pärast kahte õlut. Mis sest, et päevakorras on vaid üks punkt: mööblinihutamine peoruumis.

Baariletil aurab tee.

“Aga kus on meie rahvusvahelised õpilased?” küsib õpetaja. Ma ei julge talle öelda, et peoruumi kujundamise koosolek tundub idaeurooplastele (sest peale taanlaste õpivad siin ka noored Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest) tobe ja lapsik.

Lõhe meie ja nende vahel on suur nagu Nõukogude Liit. Eriti lärmakad on poolakad.

Taanlastele meeldib rääkida ja mänge mängida. Meile meeldib alkohol ja tümps.

„Teistel ei olnud aega tulla,“ vastan.

Aasta on 2004 ja Eesti on üks üheksast riigist, mis äsja liitus Euroopa Liiduga. Olen 18 ja maailm mu ees on valla! Kolmekuuse õppeprogrammi “Kodanike õigused ja kohustused laienenud Euroopas” Taani rahvaülikoolis maksab idaeurooplastele kinni Euroopa Liit. Paljudele meist on see esimene pikem reis lääneriiki.

Sarnaseid integratsiooniprojekte korraldatakse Euroopa Liidu laienemise esimestel aastatel kõikjal Euroopas. Toimuvad inimõiguste seminarid ja vihakõne konverentsid, et lõhet ida ja lääne vahel rahasüstidega kokku traageldada. Mis mõte on ühinenud liidul, kus teineteist ei mõisteta?

Ka mina lähen selle kõigega kaasa. Ma ei ole oma teadliku elu jooksul lennukiga lennanud. Miks ma ei peaks reisima, kui Euroopa Liit kõik kinni maksab?

Seminaridel võtan küll arglikult sõna, sest tegelikult tahan lihtsalt reisida.