Manifesta 11 ehk mida raha pärast tehakse

Kaarin Kivirähk käis jõukas Zürichis Euroopa kaasaegse kunsti biennaalil Manifesta ning sattus haiglasse, spaasse ja kellapoodi.

Erakoole ei loodud raha pärast. Hannes Võrno teeb õhtujuhi tööd vaid raha pärast. Eesti mehed ei käi Soomes tööl vaid raha pärast. Näosaadet tegin vaid raha pärast.

Need on vaid mõned näited, kui otsida Google’ist sõnapaari „raha pärast“. „Raha pärast“ tehakse suvalisi, igavaid, halbu haltuuraotsi. „Päriselt“ tehakse kunsti, muusikat, teatrit, töötatakse ideaalide nimel. Majandust või avalikku haldust õpitakse ikka ainult „raha pärast“. Kunstiülikooli aga minnakse siis, kui see „päriselt“ huvitab.

Saksa kunstnik Christian ­Jankowski on kuraatorina võtnud teema „raha pärast“ ette selle aasta Euroopa kaasaegse kunsti biennaalil Manifesta. Biennaal toimub 11. juunist 18. septembrini linnas, kuhu rahateemad sobivad nagu rusikas silmaauku – maailma ühes kalleimas linnas, Šveitsis asuvas Zürichis. Linna võlu pole jäetud kasutamata ning biennaalikülastaja saab kätte kaardi, mis viib ta kunstiretkele mööda rahast läbi imbunud linnakest. Iga Manifesta satelliitnäitusel esinev kunstnik on kokku viidud mõne teise eriala esindajaga. Näiteks spaakeskuse juhatajaga. Või arstiga. Psühhoanalüütikuga. Preestriga. Matusekorraldajaga. Kangadisaineriga. Kellas­sepaga. Kõigi nendega, kes töötavad „raha pärast“. Ühiste mõttevahetuste tulemusel sündinud teoseid eksponeeritaksegi üle linna näiteks haiglas, spaakeskuses, surnuaias, kellapoes või kirikus.