Luuserid, kellega võiks rabasse luurele minna
The Gentleman Losers „Permanently Midnight“
8/10
Eesti väikesed plaadifirmad on tänaseks nii kõvad, et mitmed annavad välja ka piiritaguseid artiste. Neid on juba üksjagu, aga hetkel võtame ette Mauno Meesiti – keda kunagi tunti kui Sinist – plaadimärgi Grainy Records, mis üllitas aasta lõpul Soome vendade Samu ja Ville Kuukka duo uue plaadi.
The Gentleman Losers tuli aastal 2006 välja heas mõttes hermeetilise kitarri-ambient-istumisega. Freak folk – nagu tollane mood ette nägi – ehk tõesti, aga luuserid olid rajanud endale kuuluva kõlakoja. Nende kitarritõmmetes oli eristuv vibrato ja miljöös igavesti kaunis hämarus. Järgmine plaat jätkas sama ja nüüd on duo hipisohu sumbanud. Isegi laulavad veidi, kuigi nimme vaevaliselt. Ja ka sellest trendist tulevad vennad Kuukkad sedavõrd osavalt välja, et plaat pole maotu psühhedeelitsemine, vaid sisaldab piisavalt nõidust ja kummituslikku, varje ja salasoppe, veidraid häälitsusi ja kõhedust. Instrumentide kõla on sageli tolmune ja kulunud, just nagu oleksid nad Leyland Kirby sabas 1920ndatest pärit heliplaate sämplima asunud. Tempo on valdavalt uinutav, see kõige rahustavam tubane valss, kuigi bändi üldist iseloomu ja energeetilist taset arvestades on meeste uuel heliplaadil ka päris rutakaid palasid ja selliseid, kus löökpillid valjemini kolksuvad. „Permanently Midnight“ on tõesti niiske ja hallutsinogeenne rabamatk, mitte niisama kena asi. Helidisain, mis ei ründa, aga samas paneb fantaasiarakud avarustesse lendlema.
SIIM NESTOR
