Kulge ja naudi
Jõudsin kohale täpselt konverentsi alguseks. Minuga ühel ajal keeras treppi ka kollane takso, kust mõningase pingutusega ronis välja veidi lohmakas mustas ülikonnas suurt kasvu vanahärra. Tema ise!
Astusin vaikselt Mihály Csíkszentmihályi (83) kannul ja tundsin end nagu gruupi Rolling Stonesi kontserdil. Jee, ma näen teda! Päriselt!
Tuhandepealine psühholoogide armee tervitas kõnepulti astunud vanameistrit püsti seistes ja marulise aplausiga.
Suurem osa inimkonnast pole muidugi sellest psühholoogia Mick Jaggerist midagi kuulnud, küll aga on – loodetavasti – osa saanud tema välja töötatud väga praktilistest ja kasulikest teooriatest. Ühele neist oligi pühendatud eelmisel nädalal Budapestis toimunud Euroopa positiivse psühholoogia konverents (koolkond, mis keskendub inimese tugevate külgede arendamisele, mitte nõrkuste silumisele).
Selleks et seletada flow-teooria (eestikeelsena kasutatakse kohmakaid väljendeid kulgemine ja voog) tekkimist, peame tagasi liikuma Csíkszentmihályi lapsepõlve. Tema Ungari diplomaadist isa töötas Itaalias. Kui tema ema otsustas 1944. aastal Vene tankide eest Budapestist põgeneda, hakkasid sugulased teda veenma: heldeke, miks sa nüüd sügisel Veneetsiasse tahad sõita, ilm on kehv ja karnevalihooaeg läbi! Väike Mihály mõtles: suurtel inimestel peaks ju mõistust olema, miks nad oma pead ei kasuta, miks nad ei märka, mis nende ümber praegu tegelikult toimub … Kas inimesed elavad nagu uneuimas seepärast, et nad ei taha täie teadvuse juures elada või nad ei oska?
Psühholoogiatudengina huvitas teda küsimus, mis on loovus – mis toimub kunstniku peas alates tühjast lõuendist kuni teose küpsemiseni. Ta hakkas kunstnikke pildistama ja filmima.
Teda pani imestama looja seisund: kui kunstnik on oma tööst põhjalikult haaratud, ei märka ta mitte midagi enda ümber, olgu või suurtükikanonaad, inspiratsioonihetk summutab kõik kõrvalise! Ja inimene ise tundus sellal rahulolev, suisa õnnelik.
Viiekümnendate psühholoogia õpetas, et olulisteks motivaatoriteks on elus püstitatud eesmärk, tulemus ning ka materiaalsed hüved. Aga kunstnikke motiveeris pelgalt protsess ja raha selle eest ei paistnud hoopiski. Nagu lapsed mänguhoos! Aga samasugune rahuloluseisund ilmnes ka mittekunstnike puhul – peaasi, et leiduks tegevus, mida inimene tõeliselt naudib. Jalgpall, mägironimine, tantsimine, pillimäng, surfamine, mistahes mõnu pakkuv tegevus, kus aeg lendab nii, et ei saa arugi, kas on päev või öö, ei kimbuta siis nälg ega uni. Flow-seisundis võib inimene unustada iseendagi, isiksus kõikide oma murede ja hädadega justkui lahustuks selles kontsentreeritud vaimuseisundis (mõnikord nimetataksegi seda seisundit hüperfookuseks).
... Esimesena hakkasid 1970ndate teisel poolel Csíkszentmihályi artiklitele imelisest kogemusest, mis nõuab maksimaalset pingutust, aga pakub see-eest ka maksimaalset rahulolu, tähelepanu pöörama spordipsühholoogid. Ja õigesti tegid! Tänapäeval kasutab saavutussport flow-teooriat väga palju. Keskendu, visualiseeri, ole kohal, ole optimistlik – ja tulemus tuleb!
Üks tema lemmikõpetusi kõlab nii: kui sa teed midagi raha või kuulsuse pärast, pole see tegemist väärt. Hea karjäär on see, mis sünnib armastusest.
Aga palgatöö? Kas inimene võiks samamoodi ennastunustavalt nautida töötamist? Jah, muidugi, leidis Csíkszentmihályi, kui sellega kaasneb vabadustunne ja loovus, st kui sul pole igav.
Igavus ja tüütus ongi flow-kontseptsiooni tähtsad (ja viimasel ajal palju uuritud) mõisted, sest need on hüperfookuse teine, kahetsusväärne ja eemalehoidmist vääriv äärmus. Sest igavledes inimene õndsaks ei saa. Igavuse põhjus on aga see, et inimene ei taha millegipärast oma võimeid täies ilus rakendada. Elu mugavustsoonis on raisatud elu.
Kongressil räägiti väga palju kulgemise teooria uutest aspektidest – alates paarisuhetest, lõpetades paranoiliste psühhooside raviga. Eriti palju pööravad aga flow-seisundi saavutamisele tähelepanu pedagoogid. Uuringud näitavad, et väga paljudel lastel on koolis igav. Isegi maailma õnnelikemates riikides, kinnitas üks Põhjamaade uuringutest. See tubli tüütu tuupimine tuleb asendada innustuse ja keskendumisega, protsessi nautimise ja loovusega.
