Kuidas normaalne inimene valimised võitis
Kolleeg Krister Kivi on vist kõige vähem moodsa aja poliitiku moodi inimene, keda ma tean.
Kui otsida üht sõna, mis iseloomustab tänapäevaseid edukaid poliitikuid, siis on see pragmaatilisus. Nad teevad asju, millest on neile kasu. Nad ei taha raisata aega tegevustele, mis võivad küll üldiselt olla õiged ja vajalikud, aga mis kohest tulu, tuntust või tähelepanu ei too. Nad tegutsevad sihipäraselt ja tulemuse nimel, olles alati valmis vajalikus suunas painduma, endaga ja oma väärtustega kompromisse tegema. Poliitikas tunded ei loe, tähtis on ratsionaalne kulu-tulu arvestus. Mina annan sulle hääle, sina annad mulle töökoha. Kurgid sulle, raha mulle.
Krister Kivi on, mulle tundub, selle kõige täielik vastand.
Ühesõnaga, Krister on normaalne inimene, keskmisest kindlasti jupp maad tundlikum, hoolivam ja ilmselt ka põhimõttekindlam.
Sellepärast oligi just tema see, kelle me ajakirjandusliku eksperimendi korras õhutasime kohalikel valimistel kandideerima. Normaalne inimene põrkumas poliitika külmade ja küüniliste reeglitega – see tundus intrigeeriv.
Kohe hakkaski juhtuma. Esiteks keeldus Krister seda niisama kaasa mängimast. Mõne noore reporteriga oleks olnud lihtne – ta oleks rõõmuga ja ennasthävitavalt viskunud katsetama kõige totakamaid poliitpraktikaid, püüdnud poliitikuid lõbu pärast nende enda kunstis üle trumbata.
Kristerit oli peaaegu võimatu saada midagi tegema lõbu pärast või midagi lihtsalt proovima. Ta tahtis kandideerida päriselt, teha asju omamoodi ja enda jaoks õigesti ja loomulikult. Praktikas tähendas see minu hinnangul aga, et ta tahtis peamiselt kandideerida enda peas.
Püüdsime nädalaid teda veenda, et kuna tal raha ei ole, siis peab ta kasutama kohaliku kampaania tüvitegevust – kohtuma valijatega näost näkku, looma otsekontakte valijatega.
Pakkusime, et ta võiks ette võtta mõned Tallinna kesklinna suured kortermajad ja need süstemaatiliselt läbi käia. See käib alustava poliitiku elu juurde ja nõuab igalt normaalselt inimeselt äärmist eneseületust. Kuidagi – ei teagi, kuidas – vingerdas Krister aga sellest lõpuni kõrvale.
Palusin Rainer Vakrat, et ta annaks Kristerile nõu, kuidas moodne jaepoliitika (otsesuhtlus tavalise valijaga) käib. Vakra on selles teadagi väga hea. Krister kohtus temaga ja vaatles teda paarkümmend minutit. Kauem ei saanud, sest Vakra sujuvust vaadates hakkas tal füüsiliselt halb.
Pakkusime võikriisi harjal, et Krister võiks teha endale kohustuslikuks valimisnänniks pisikesed võipakid koos väikese kampaaniakleepsuga. Hea lihtne teha, hea inimestega juttu alustada, vajadus on olemas.
Kogu saaga lehte ei mahu, aga see sisaldas kleepsude valmiskujundamist, pisikeste võipakkide edutut otsimist mööda poode, ebaõnnestunud katset võid Serbiast(!) Euroopa Liitu vedada, Saksamaa tavalisest toidupoest kotitäie või ostmist, kleepsude ümbertegemist suurte Saksa pakkide jaoks, kogu võilaari kogemata Bremeni metroojaama maha pillamist, uue või otsimist ikkagi juba Tallinnas, selle ostmist, kujunduse ümbertegemist nende Eesti pakkide järgi, seejärel avastamist, et selle või aegumistähtaeg on juba möödas ning seda jagada oleks ilmselt ebaeetiline.
Kõik see võttis ligi kaks nädalat. Tulemus: Kristeri külmkapis on üks laar muljutud Saksa võid ning teine laar vanaks läinud Eesti võid. Vahepeal sai Eesti poodides võikriis läbi ning, mis kõige hullem, Sõõrumaa ja Savisaare valimisliit hakkas iga päev oma valijatele avalikult jagama 100 pakki võid. Sinna Kristeri plaan ka suri. Valijaga loodud positiivseid otsekontakte? Null.
Õige valimisnänni otsingud kestsid nädalaid. Lõpuks otsustas Krister idamaise kiluvürtsisegu kasuks, et tuua Tallinnasse avatud, kosmopoliitset vaimu linna sümboltoodet tuunides.
Ühel päeval marssis Krister rahulolevalt toimetusse: „Nüüd tegin India vürtsikilusid. Tahenevad külmkapis.“
„Okei. Kellele sa neid annad?“
„Vist mitte kellelegi.“
Laotasin taas laiali mõned poliittehnoloogilised trafaretsused. Näiteks selle, et teha tasub ainult asju, millest valijad ka teada saavad. Iga tegevuse eesmärk on saada maksimaalselt tähelepanu, kõnetada paljusid, murda välja avalikkuse teadvusesse.
Mõni päev hiljem tuhises Krister jälle toimetusse ja säras veel enam: „Ma olen elus! See oli väga edukas!“
„Mis oli edukas?“
„Kilud! Kilude jagamine!“
„Oo! Äge! Kellele jagasid?“
„Ma tegelikult ei jaganud, vaid andsin lihtsalt toimetuse köögis kolleegidele proovida. Mõned vapramad võtsid ja andsid hea hinnangu.“
Lõpuks õnnestus Krister siiski korraks ka tänavale saada. Seal ta seisis sügisvihmas ja ulatas möödujatele kilekotikesi, milles oli salapärane rohekas pudi.
„Tervist, kas te olete juba valimas käinud? Ei ole? Ma kingin teile natuke üht vürtsisegu, millega saate ise teha paremaid Tallinna kilusid. Minu eesmärk on, et Tallinn oleks avatum, mitmekesisem, üllatavam. Palun teie toetust!“ Umbes selliste sõnadega jagaks maailma kõige parema lõhnaga valimisnänni vilunud poliitik. Aga mida ütles Krister, oma ujedal moel? „Tere... Palun!“
Kui Krister käis „valijatega kohtumas“, tähendas see kohtumist paari vana sõbraga, kes reeglina valisid mõnes teises omavalitsuses.
Kui Krister tegi plastist sildi oma numbriga 1516, et see oma rattale kinnitada (muidugi ikka ilma nimeta ja ilma lubaduseta!), siis unustas ta selle toimetuse prügikasti kõrvale. Aga koristajad on meil tublid ja hommikuks oli see muidugi läinud.
Ma olen erialalt politoloog. See tähendab, et mind on koolitatud poliitikat mõistma ja analüüsima. Minu õpetatud analüüs viis mind kindlale veendumusele, et sellise kampaaniaga Krister oma sõpruskonnast välja ei jõua. Tema ausad ja hoogsad kampaaniakroonikad Ekspressis olid väga lõbusad, aga kas need paneksid kedagi reaalselt teisiti hääletama? Vaevalt. Nii ennustasin toimetuse ennustusvõistlusel, et Kristeri tulemuseks saab 42 häält.
Nii et nende valimiste suurim triumf oligi see, kui pühapäeva öösel kell 2 selgus, et Krister sai koguni 434 häält. See on üle kümne korra suurem Tallinna üksikkandidaatide keskmisest. See on ka rohkem, kui said sellised staarid nagu Jüri Mõis (379), Mart Luik (431) või tuntud ajakirjanikest Kalle Muuli (359).
Ühest küljest sain ma kinnitust ammu teadaolevale: politoloogid on soolapuhujad. Nad pretendeerivad sellele, et nende ülesanne on ühiskonda ja sealseid võimusuhteid teaduslikult analüüsida ning seeläbi teha ka põhjendatud ja õpetatud oletusi tuleviku kohta. Tulemuseks on reeglina hunnik tagantjäreletarkust.
Teisest küljest saime kinnitust, et väga paljude inimeste jaoks ei ole üldse oluline, et tema valitud poliitik oleks tõhus, konkreetne, professionaalne, pragmaatiline, süsteemne. Neil on vaja, et poliitik oleks lihtsalt päris inimene.
Hillary Clinton kirjeldab oma viimases raamatus „What happened?“ (Mis juhtus?), kuidas tal oli pidev probleem – ta ei mõju inimestele autentsena. Ja kuidas ta seda lahendas? Ta palkas terve posu spetsialiste, kes püüdsid välja nuputada, kuidas seda viga parandada ja (NB!) treenida teda mõjuma autentsemana! Nojah.
