Kuidas mul „Mad Meni“ vaadates internet otsa sai
Mul sai möödunud laupäeval keset ööd internet otsa. Arvasin esiti, et Netflix läks rikki, Ameerika striimimiskeskkonna välesõrmsed tuunijad on midagi totaalselt nässu keeranud ja seetõttu hangus „Mad Meni“ 7. hooaja 4. episood pealkirjaga „Monolith“ hetkel, kui vana ja kobe New Yorgi reklaamituus Roger Sterling sõitis koos oma eksnaise Monaga kuhugi hipikommuuni, et tuua tsivilisatsiooni rüppe tagasi nende tütar Margaret. Läksin väga rahulolematult magama, lootes, et hommikuks on kindlasti kõik korras, pilt jookseb ja Roger on vaimukas nagu alati. Und ei tulnud ja mu magamajäämist tõrjuvas ajus valitses samasugune segapundar nagu igapäevast Canadian Clubi pohmelli põdeva Don Draperi armuelus.
Hommikul ärkasin peaaegu koos kukega ja otse loomulikult ei olnud mitte midagi korras. Endiselt ründas mind Netflixi avades võhikule mittemidagiütlev kiri „Cannot play title. Please try again later“. Mida see tähendab? Mitu korda ma pean proovima? Kui palju hiljem? Netflixi IT-päkapikkudel oli vähemasti kuus tundi aega see tobe viga korda ajada! Guugeldasin ja uurisin, restartisin ja ootasin imet. Ei midagi, ja sarja finaalini oli veel kümme episoodi minna...
Kirjutasin viimases hädas abisaamiseks IT-spetsialist Edwardile, kellel polnud loomulikult mingit kohustust pühapäeva hommikul mind tabanud internetikatastroofi lahendada (kell ei olnud veel üheksagi!). Aga Edward, kuldne inimene, vastas hetkega. Selgus, et viimastel päevadel maniakaalselt „Mad Meni“ vahtinud isik oli kulutanud kogu oma mobiilse interneti kuulimiidi kahe septembri nädalaga. Mul oli natuke piinlik, mis seal salata. Olin sunnitud tõdema, et nüüd teab lisaks heale kolleegile Siimule (kes minu ja Netflixi kirglikule suhtele kosjamoorina aluse pani) ka IT-spetsialist Edward, et ma kuulun binge-vaatajate krõllis silmadega vennaskonda, et mul ei ole mingit normaalset elu, et ma vahin üht kümme aastat tagasi esilinastunud sarja, nii et näidikud punases, prillid udused ja aegruum nihkes. Egas midagi, tellisin viis giga internetti juurde ja vaatasin edasi.
Minuga seda ei juhtu, arvasin alati, kui lugesin ajakirjandusest binge-watching’ust (Indrek Ibrus on kasutanud selle tundide ja päevade kaupa telesarjade läbivaatamise kohta eestikeelseid termineid „teleprassing“ ja „sarivahtimine“). Imestasin, kust küll inimesed võtavad aja, et sarivahtida „Breaking Badi“, „Better Call Sauli“, „Narcost“, „Orange is the New Blacki“ ja teisi Netflixi hitte. Eks see aeg tuleb kõige muu arvelt, tean nüüd omast käest. Töö saab tehtud ja makaronid söödud ja hädapärast ka magatud, aga kõik muu, mis nõuab lugemist, vaatamist, süvenemist, tegelemist, jääb binge-vaatamise maanilisel perioodil tagaplaanile. Proovige järele, kui julgete, sarjad imevad ka teid endasse.
Igatahes otsustasin, et teen nüüd väikese pausi. Mind ootab veel kommina ees pool „Mad Meni“ (soovitan soojalt!) viimase hooaja viimast episoodi. Seejärel võtan natuke rahulikumalt, sest raamatud tahavad lugemist, kinoistmed kulutamist, sõbrad kokkusaamist, kunst vaatamist, tennised jalutamist, kodu koristamist, supike keetmist, lagi vahtimist. Katsun unustada Siimu jutu, et „Better Call Saul“ pidi jube hea olema…