Langemine on pikk ja Kersti Kaljulaid korrigeerib veidike lauglemissuunda. Pärast kaht kuue aasta pikkust ametiaega Euroopa Liidu Kontrollikoja kõrge ametnikuna on ta juhtima harjunud; vaadanud läbi sadu liikmesriikide finants- ja tulemusauditeid ja alamate ­audiitorite kokkukantud paberite põhjal iga sajanda või kahesajanda juhtumi ka ELi pettustevastasele ametile menetleda saatnud. Ta oleks äärepealt kandideerinud Kontrollikoja presidendiks, ent senisel juhil Vítor Caldeiral õnnestus viimsel hetkel Euroopa Parlamendilt siiski kolmandaks mandaadiks toetus saada. Niisiis tuleb Kersti Kaljulaid koju.

“Kui ma millestki praegu puudust tunnen, siis see on Eesti,” korrutab naine tahtejõuliselt enda ette.

Kaugel lõuna pool võib kujutleda Emajõe metalse läikega lookeid. 2001 lõpetas Kaljulaid Tartu ülikooli majandusteaduskonna magistridiplomiga ja 11 aastat hiljem valiti “terase pilguga” ja “vastu ­õiendada armastanud” endine tudeng sama õppeasutuse nõukogu esimeheks. Nii kiireks tõusuks on Eestis ruumi vähestele, kuid Kajulaid ütleb, et teda on viinud edasi juhus: peaminister Mart Laari majandusnõuniku kohalt (1999–2002) Iru elektri­jaama tegevjuhi ameti kaudu Euroopa Kontrollikotta. “Enamasti on mind kutsutud, et kas sa ei tahaks tulla ja teha seda või teist. Ma ei oska kedagi nõustada CV koostamise alal.”

Ametnikutöö kõrvalt aastaid Kuku raadios “Eurominuteid” juhtinud (selleks oli vaja Kontrollikoja eriluba) Kaljulaiul on ohtralt seisukohti, mida jagada – selgeid, euroopalikke ja Eesti elu reaalsust justkui teflonina äratõukavaid. 15 000eurose netokuupalgaga Kaljulaid on kohe nõus, et Eesti keskmine palk “peaks tõusma”, kuid leiab, et see peaks sündima lisandväärtuse tõusu kaudu. Seega: töötajad peaks tegema rohkem tööd. Ja mis saab siis, kui ka selle peale palk ei tõuse?

“Meil on tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu piires.”

Kuid sallimatus torkab Luksemburgist vaadates väga silma. Hiljutise pagulasteemalise kirjutise järel saabusid e-kirjad “lits, jätan nime meelde” ning “kui hoog jälle peale tuleb, siis ärge enam kirjutage!”.

“Kusagil on midagi väga valesti, kusagil on väga palju jõuetut viha,” tõdeb Kaljulaid.

“Kerstit võib õigustatult kutsuda maailma kõige targemaks naiseks,” ütleb sõbranna Kristina ­Märtin. “Temalt võib kuulda ka selliseid õpetussõnu: kõige parem on ­tänaval jäätist süüa talvel, sest siis see ei hakka sulama, ja ta praktiseerib seda ka ise.” Kokkuhoiu kõrval (15% sissetulekust alati kõrvale ja ei mingeid lende äriklassis) on Kaljulaid silmapaistvalt visa – esimest korda üritas tüdruk ­tapeeti seina panna 8aastaselt ja 12­aastaselt sai sellega ka hakkama. Kuid eraelu hoiab Kaljulaid siiski endale: “Abikaasa ja vanemad lapsed (lapsi on kokku neli) on seda meelt, et kui mul on oma tööga seoses vaja anda intervjuusid, siis jutt ei laiene perekonnale.”

Mingi pilt üksikuist lausekatkeist siiski tekib. “Mu isa oli pillimees ja ehitusmees, aga mu teadliku elu jooksul pole ta minuga koos elanud. [– ]Kududa ma oskan, aga pärast Nõukogude Liidu lagunemist otsustasin seda enam mitte teha,” ütleb ta.

Kuldne brokaat plagiseb pea kohal julgustavalt. Veebikülje sauvegarde-retraites.org andmeil võivad Kaljulaiu lahkumishüvitised ja üleminekutoetused ulatuda 397 560 euro ja 59 sendini, millele lisandub tulevane ametipension, mis juba oktoobriks 2009 oli tõusnud 4425 euro ja 97 sendini. On mõistetav, miks Kaljulaid ütleb, et pole pärast Praxise juhiks valimist palgast veel rääkinud – raha pole ju tähtsaim siin elus.

Valgustatud maandumisplats Tornimäe maja katusel kumab läbi öö, aimata võib vastuvõtukomisjoni lahkeid, suunavaid käeviipeid. “Erakordselt vaheda mõtlemisega tark naine!” skandeerib ikka ja jälle öösse säravalt naeratav Kadi Lambot, Praxise nõukogu liige. “Tema naasmine Euroopast jälle Eesti asju ajama on meile kõigile suur võit!” teatab helendavate tähtedega loosung teise nõukogu liikme Sten ­Tamkivi käes.