NO99 uue lavastuse arvustus: Kogeda teatrit

„El Dorado: Klounide hävitusretk“ on tegevus­kunsti sarnaselt tegevuste- ja protsessikeskne lavastus, kirjutab Meelis Oidsalu.

Eesti teatritraditsioonis on lavakunstnikku peetud peamiselt sisekujundajaks ja dekoraatoriks, tal ei ole sageli suurt ja otsustavat rolli lavastustervikus. Et teater on ruumiline ja visuaalne meedium, siis lavakujundamine ei ole ideaalis pelgalt illustratiivse, vaid ka kontseptuaalse mõju ja tulemusega tegevus. Ene-Liis Semper on üks neist haruldastest eranditest, kelle lavastustes on ruum ja selle kujundus miski, millega nii lavastaja (olgu selleks keegi muu või Semper ise) kui näitlejad on sunnitud ka käitumuslikult kohanduma, mis annab ette mängureeglid ja suuresti defineerib lavastuse.

Semperi puhul on väga selgelt tajutav tema kujutava kunsti taust, ta on toonud Eesti peavoolu teatrisse (jah, NO99 on nii jõuline nähtus, et seda võib vabalt peavooluks nimetada) nüüdiskunstist, eriti tegevuskunstist, teemasid ja võtteid, mis muidu konservatiivses teatris mõjuvad julgena (nt Rea Lesta alastus lavastuses „Tüdruk, kes otsis oma vendi“).