"Klassikokkutulek 2" - meestekas, mis ei välju kunagi mugavuse piiridest

Eesti filmi kauaotsitud tõus on saabunud demokraatlikult rahva­pärase, lihtsa ja hinnangukindla komöödia ja olme­draama kujul, kirjutab Karlo Funk.

Äsja esilinastunud „Klassikokkutulek 2“ korjab tõenäoliselt kokku kümne hooaja jagu Eesti klubijalgpalli vaatajaid. Sama on juba teinud eelkäijad, „Klassikokkutulek“, „Svingerid“ ja „Pilvede all. Neljas õde“, ning teevad kahtlemata kunagi ekraanidele jõudvad „Klassikokkutulek 3“, „Svingerid 2“ ja „Viies õde“. Ent erinevalt eelmistest uutest ja põlvkondlikest lainetest seab seekordne ennast ilmselt sisse püsivalt. Meediakeskkonnas on toimunud midagi, mis Eesti liikuvate piltide ajaloos pole seni olnud võimalik.

Iga filmimaa toodangu selgroo moodustab peavool, kogum seda tüüpi filme, mida tõenäoliselt alati minnakse vaatama. Eesti filmi uue peavoolu leiutamine on käinud alates 2000ndate algusest, enamasti liikudes kusagil autorikino ja komöödia piirimail. Filmid nagu „Ristumine peateega“, „Head käed“ ja „Kormoranid“ ei toonud aga kinno kriitilist massi vaatajaid.