Ja kui see eritellimusel naaritsamüts valmis sai, läksid sugulane ja tema abikaasa naaritsamütsile järele. Nagu nõukaajal ikka, hakati õmbleja juures liikusid tegema. Kui sugulane ja tema liikudest väsinud abikaasa vastu hommikut koju jõudsid, polnud naise peas enam naaritsamütsi. Pea oli väljastpoolt vaadatuna paljas. Naine heitis magama, et unustada see hirmus kaotus, kuid abikaasa, teades, kui palju tutvusi ja raha sellele kulus, läks pimedasse lumisesse talvisesse öhe mütsi otsima. Ja leidiski – veidi maad eemal lume seest.

Ma arvan ja olen siiani kindel, et see naarits tahtis tõesti selle mütsi seest plehku panna. Ta tundis looduse kutset, kuid oli liiga nõrk, et kaugele jõuda.

See müts toodi tagasi koju, taltsutati ilusti ja sellega käidi nii kaua, kuni naarits lõplikult ära suri.

Ja ma mõtlen, et kas tõesti Enn Eesmaal, sellisel rahumeelsel telenäol – alati nii vagur ja sugugi mitte verise mõttelaadiga inimene –on kodus nõukaajast pärit sooblinahast müts, mida ta tahab edasi kanda ja seetõttu on karusloomakasvatuste poolt? Ma ei tea, kuid midagi tal seal kapis on.

Aga vähemalt on Eesmaa aus ja ütles oma arvamuse välja. Kõige suuremad silmakirjatsejad on siiski need, kes jätsid tööpäeval hääletamata. Või on ka Artur Talvikul oma sooblinahast mütsiga valijaid, keda koide rõõmuks peetakse?

Eelmisel kolmapäeval otsustasid 92 Riigikogu saadikut karusloomade saatuse. Karusloomafarmide sulgemise poolt oli 24 saadikut, vastu 49 saadikut, 1 jäi erapooletuks, 18 ei hääletanud. Kus olid need üheksa saadikut, kes puudusid hääletuselt, polegi enam nii tähtis. Tulemus on, et loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu lükati tagasi.