Kirjutab häid poplaule mehaanilise järjekindlusega
Kali Briis Band „Let’s Play Love“
5/10
Näha Kali Briis Bandi esinemas eelmise aasta „Eesti laulul“ oli mõnus kogemus. „Idioti“ refrään kasvas mastaapselt suureks, EDM-likult staadione täitvaks ja kaasakiskuvaks. Jäi mulje, nagu oleks Kali Briis bändi kokku panemisest paljugi võitnud. Astunud alternatiivsest mikropopimaailmast suurde, päris popmuusikasse. Kuulates aga albumit „Let’s Play Love“, pean kurbusega nentima, et lubadust „päris“ popist ei suudeta või ei soovita täita. Ilmselt siiski ei soovita, kuid sellegipoolest hakkavad silma pigem potentsiaalselt head ideed, mitte nende perfektne realiseerimine.
Potentsiaalist rääkides peab tähelepanu pöörama Kali Briisi heale laulukirjutusoskusele. Justkui mehaanilise järjepidevusega suudab Briis kirjutada häid poplaule ning, varasemat silmas pidades, teha seda eri žanrite vahel liikudes. Puudujäägid paistavad olevat aga produktsioonis. Näiteks „Healing“ on iseenesest meeldejääv soulballaad, kuid paratamatult kõlab tühjalt, skemaatiliselt ja ilma igasuguse üllatusmomendita. Samasugust lihtsust võib ette heita enamikule lugudele, kuid see ei ole lihtsus, milles peitub võlu, vaid just nimelt võlu, mingisuguse salapära puudumine.
Kali Briis näitab ennast taas suurepärase konstruktorina, kuid vähemalt sellel albumil mängib ennast kuulajale liiga kergesti kätte. Seda silmas pidades on tõeliseks üllatuseks albumi lõpulugu „Give In“, mis purplerainlikult kasvava ballaadina kuulaja õhku ahmima paneb.
