Kui sai teatavaks uudis, et Putini-Trumpi kohtumine peetakse Helsingis, teritasin osade kommentaaride peale kõrvu. Rahvusvahelises meedias räägiti sellest, et Soome valiti toimumispaigaks, kuna see on “neutraalne pind” - maa, mis on tuntud oma erapooletuse poolest ja kus külma sõja ajal peeti ida ja lääne kohtumisi. Kuid tänapäeva Soome ei ole sugugi selline. Soome on Euroopa Liidu liige. Soome ei asu mingil Euroopa ja Venemaa vahelisel hallil alal.

Soometumise aegsete väljendite üleskaevamine on viga. Keel kujundab reaalsust ja meie lähiajalugu paneb Soomet jätkuvalt teatud viisil käituma. Soome ei ole NATO liige ja selle põhjuseks võib olla Venemaa pidev käratsemine, mis on meid ära veennud, et liitumisel kukuks meile taevas pähe.

Kui ma 1977. aastal Soomes sündisin, vaevles riik ägedate soometumiskrampide käes. Kuigi Soome oli säilitanud iseseisvuse, kasutas Nõukogude Liit oma mõjuvõimu nõrgema naabri asjadesse sekkumiseks. See oligi soometumine. Lisaks välispoliitikale mõjutas selline tegevus riigikaitset, majandust, haridust, ajakirjandust, kirjastamist ja isegi seda, millise välismaa muusikud Soomet külastasid või milliseid filme me vaadata saime.

Jätkusõjale (kus Soome ja Natsi-Saksamaa sõdisid aastatel 1941-1944 võitluskaaslastena Nõukogude Liidu vastu) järgnenud rahuleping andis kommunistidele meie riigis vabad käed. Kunstide valdkonnas, mis mind juba noorest peast huvitas, kõlas kommunistlik kiidulaul valjult ja selgelt. See ulatus ka akadeemilisse maailma. Kui oma karjäärivõimalusi tähtsaks pidasid, oli Nõukogude Liidu katastroofilise majanduse ja ühiskonna aus uurimine mittesoovitatav.

Minu ema sündis Eestis ja tuli Soome pärast seda, kui abiellus mu soomlasest isaga. Ta muretses aastaid oma pere pärast, kes elas edasi NSV Liidus. See mõjutas isegi meie arutelusid Soomes: vale arvamuse avaldamisel riskiti alati sellega, et armastatud inimesi tabab kättemaks. Eesti emigrandid lõid teistes riikides elujõulised kogukonnad, kuid Soomes oli see võimatu. Balti riikides elavate inimestega mistahes rahvusvaheliste sõprusseltside loomist peeti “nõukogudevastaseks agitatsiooniks”, millekski, mis tuli rahulepingu rangetest sätetest lähtuvalt välistada.

Olla eestlane Soomes võis olla üksildane kogemus. Kõik minu kooliraamatud ütlesid, et Eesti liitus Nõukogude “perega” vabatahtlikult. Muidugi ei olnud see tõsi, kuid Soome koolid järgisid rangelt Nõukogude historiograafia tõekspidamisi. Selle taustaks oli “sõpruse-, koostöö ja vastastikuse abiandmise leping”, mille Soome sõlmis 1948. aastal: see lubas Nõukogude Liidul hoida Soomet tugevas haardes. Õpikuid läbi vaadanud Soome riiklik haridusamet pidas lepingu tingimustest kiivalt kinni, ja Nõukogude võimud olid lisajuhiste andmisel vägagi abivalmid.

Läbi kooliraamatute sai soometumisest hariduse lahutamatu osa, mis aitas kaasa meie rahvusliku identiteedi, ajaloolise mälu ja keele kujundamisele.

Läbi kooliraamatute sai soometumisest hariduse lahutamatu osa, mis aitas kaasa meie rahvusliku identiteedi, ajaloolise mälu ja keele kujundamisele. Ja kuigi meie raamatutes pühendati rikkalikult ruumi Ameerika Ühendriikide probleemide üle arutamisele, näidati neis Nõukogude Liitu alati positiivses valguses.

Parteiliinis oli siiski erandeid: 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti (Hitleri ja Stalini vahel) ja salaprotokolli eksisteerimist - see pani paika Poola, Balti riikide ja teiste tükeldamise - raamatutest ei kustutatud, kuigi Nõukogude Liit seda nõudis. Samuti hoidsime kõvasti kinni oma rahvuslikest tuumlugudest, nagu Soome vägede kangelaslikkus Talvesõjas 1939-1940. Muidugi kirjeldati Nõukogude rünnakut alati passiivse häälega, et vältida otseselt avaldamast, kes süüdi oli. Nõukogude propaganda väitis, et sõda alustas Soome - versioon, mis polnud meile kuidagi vastuvõetav. Meie sõjaveteranid, nende hulgas minu Soome vanaisa, teadsid tõde.

Vähesed soomlased nägid Nõukogude Liidu elu oma silmaga, sest reisimine itta oli piiratud. Selle tulemusel hakkas osa rahvast lõpuks soometumise narratiivi uskuma. Mitte kaua aega tagasi sattusin kokku soomlasega, kes hoidis ikka veel kinni ühismajandite roosilisest kuvandist, mida tema põlvkonna aegsetes geograafiaraamatutes kujutati. Minu Eesti vanavanemad elasid kolhoosis ja roosilisusest olid asjad kaugel. Eestlased teadsid Nõukogude tegelikkusest kõike, mistõttu näis soomlaste naiivsus neile absurdsena. Minu pere oli väga teadlik, et KGB luges iga kirja, mida oma sugulastele saatsime, kuid paljud soomlased arvasid, et oleme lihtsalt paranoilised.

Selliste päitsete kandmine kümnendite kaupa mõjutab keelt ja rahva mõtteviisi. Me ei tea ikka veel, millised tol perioodil tehtud otsused põhinesid tõsistel ähvardustel või enesetsensuuril ja pettekujutelmadel. Need on soometumise kõige reetlikumad tagajärjed.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, asus Eesti koheselt kõiki Nõukogude okupatsiooni jälgi minema pühkima. Nõukogudeaegsed liidrid jäeti võimust ilma ja uuendati isegi eesti keelt, et see sobiks iseseisva riigi reaalsusega. Riigis, mis oli oma iseseisvuse sümbolid terve külma sõja vältel säilitanud, ei peetud seda võib-olla vajalikuks. Kuid iseseisvus tähendab rohkem kui enda lipu lehvitamist - kindlasti hõlmab see austust moraalsete väärtuste ja väljendusvabaduse vastu - ja täpselt neid asju soometumine kahjustas.

Soome oli Nõukogude võimu haarde psühholoogiline labor, koht, kus Moskva võis mugavalt uurida ühe oma lemmiktööriista ehk refleksiivse kontrolli mõju, mille puhul suunatakse subjekti langetama teatud otsuseid (näiliselt iseseisvalt) läbi neile kättesaadava informatsiooni kontrollimise. Tänapäeva Venemaa kasutas sama meetodit USAs, et aidata Donald Trumpil presidendiks saada.

Soome soometumine teenis külma sõja ajal Moskva huvisid nii hästi, sest Soome nägi välja nagu Põhjamaa demokraatia ja nii loodi mulje, et Nõukogude Liit suudab oma piirinaabritega rahumeelselt koos elada.

Pole ime, et Putini režiim tunneb kiusatust korrata sama stsenaariumit osades Euroopa paikades, eriti aga Ukrainas. Soomlasena tean, kui halb see lahendus oleks.