Peadpööritava kiirusega kasvanud firma viib kokku reklaamiandjad, veebilehtede omanikud ja äpiarendajad enam kui 200 riigis üle maailma. Algusest peale on küntud globaalsel turul. Juba esimese tootega mindi Prantsusmaale, siis prantsuskeelsetele turgudele, sealt edasi võeti ette järgmised rahvusvahelised keeled. Nii on loogiline, et ka töötajate seas on esindatud hulk eri rahvusi ja keeli. Lisaks Tallinnale on Adcashil kontorid ka Sofias, Barcelonas ja Pariisis.

Venelane Vladimir Mikhnovich, kes töötab alates jaanuarist Adcashi Tallinna kontoris pettuste avastamise juhina, räägib, et Moskva ja Tallinn on väga erinevad. Moskvas inimesed muudkui kiirustavad. Tänavapildis on näha, et pigem jooksevad, kui kõnnivad. Sellega harjub ära, aga see väsitab. Moskvas elades käis ta sageli tööreisidel Peterburis, kus liiguti rahulikumalt. Ja tema tundis end palju mugavamalt. „Tallinnas kõnnitakse veel aeglasemalt!“ rõõmustab Vladimir.

Vladimiri tiimi ülesanne on teha kindlaks, et reklaame ka päriselt nähakse. Et firmad, kes oma reklaamide näidata saamise võimaluse eest Adcashile maksavad, võiksid olla kindlad, et nende reklaame on klikkinud inimsõrmed, mitte skriptid või robotid. Samuti kontrollib Vladimir maksete turvalisust – näiteks, et kasutusel poleks varastatud krediitkaarte.

Sushanti sõnul on Tallinnas parem elukvaliteet kui India kõrgtehnoloogiapealinnas Bengalurus, kus ta varem elas. Indias töötas ta kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel kodust, aga vahel kulus sinna jõudmiseks aega kaks tundi.

Tallinna kolis Vladimir koos abikaasa ja kahe kassiga. „Moskvas elades ei oleks mu kassid ju elu sees merd näinud,“ ütleb ta naljatlemisi. Tallinna juures meeldib talle väga, et linnast saab kähku loodusesse, kaugele pole vaja minna. Ja linn ise on pisike, tänaval võib iga päev näha samu inimesi – ka võõrad on lõpuks tuttavad.

Ka IT-kogukond on siin pisem ja tihedam kui Moskvas. Suurem osa inimesi tunnevad üksteist, üritustest osa võtta on palju lihtsam, sest seltskond on kompaktne. Moskvas ei ole võimalik igal üritusel käia. Tallinnas toimub rohkem offline-üritusi, Moskvas on need pigem online ja inimestega päriselt tutvumine sellepärast haruldasem.

Adcashi mobiilirakenduste tootejuht, varem panganduses töötanud indialane Sushant Patil kolis Indiast Eestisse alles augusti alguses. Tema juhib tootetiimi, kes nuputab, missuguseid mobiilirakendustele mõeldud tooteid võiks teha järgmiseks, ja siis teebki neid. Kui toode valmis, testib seda ning mõtleb, kuidas seda saaks kõige paremini müüa.

Adcashi asutaja Thomas Padovani võttis temaga ühendust ja pakkus võimalust just mobiilirakendustele keskenduda. Pakkumine tundus põnev, mõte kolimisest samuti. Kaua ta ei mõelnud, tuligi abikaasaga Tallinna, kuhu nad praegu plaanivad jääda vähemalt mõneks aastaks, võib-olla kauemakski.

Sushanti sõnul on Tallinnas parem elukvaliteet kui India kõrgtehnoloogiapealinnas Bengalurus, kus ta varem elas. Indias töötas ta kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel kodust, aga vahel kulus sinna jõudmiseks aega kaks tundi. Tallinnas võib jala poodi minna, õhku saab rahulikult hingata, see pole nii saastatud. Vladimir ütleb siinkohal, et temal on Eestis üle läinud igakevadene heinanohu.

Adcashi peadirektor prantslane Gregorio Machadinho lisab kohe, et millal iganes ta oma sünnilinna Pariisi uuesti külastab, hakkab ta uuesti köhima ja allergiad tulevad tagasi (ja mitte ainult kevadel!), aga Eestis pole neist kippu ega kõppu. Talle meeldivad veel ka mugavad e-teenused. Gregorio räägib, et tema prantsuse sõbrad hakkavad kohe kiruma, kui kuulevad, et tema vahetas autol paberid internetis kahe klikiga ära. Nemad peavad endiselt minema kohalikku politseijaoskonda, seal kaks tundi sabas seisma ja siis tagasi koju minema, sest alati selgub, et neil olid üldse valed paberid kaasas.

Gregorio ütleb, et eesti töökultuur tundub talle prantsuse omast mõistlikum. Tema kolis Pariisist Tallinna 2009. aastal ja leiab, et on hea, et ta lõi pere just siin. Kui ta oleks jäänud Pariisi, oleks elu nagu tema pariislastest sõpradel, kes jõuavad koju, kui lapsed juba magavad. Ka tema töötas seal elades hilisõhtuni ja võttis selle harjumuse alguses Tallinna kaasa, aga kohapeal selgus, et siin ei peeta niisugust asja normaalseks. Samm-sammult kohanes ta kohaliku töökultuuriga.

Vladimir ütleb, et eelmises töökohas oli tema jaoks tavaline minna töölt koju pärast kümmet õhtul, sest lihtsalt nii palju oli teha ja põnev oli. Naisele see väga ei meeldinud. Kui Adcashist lepingu sai, ütles naisele: „Ei tea, kuidas see kolimise värk küll läheb, aga üks sulle kindlasti meeldib – mul on üheksast kuueni töötunnid.“ Ja nüüd, isegi kui on põnev töö käsil, läheb ta koju mõistlikul ajal.

Sushant töötas Indias vahel öö läbi. Tal on hea meel, et siin sellist kommet ei ole. Veel meeldib talle, et töötajaid usaldatakse. Iga tiimiliige võib tooteideega välja tulla ja kui idee on hea, siis sellega tööle asuda. Igaühel on loomevabadus ja sellega kaasnev vastutus. Andekate inimeste puhul ei pea kõigil pisiasjadel silma peal hoidma.

Kas eri riikidest pärit inimesed üheskoos kuidagi teisiti töötavad kui punt eestlasi, seda on keeruline öelda. Vladimir ütleb, et tema oma tiimis näeb seda küll: temal on kaks eestlast, iirlane ja prantslane. Igaüks lahendab probleeme erinevalt. Eestlased olevat perfektsionistid, teised kohati lennukamad.

Adcashi Tartust pärit finantsjuht Priit Viru leiab hoopis, et erinevused suhtlus- ja tööstiilis tulenevad pigem inimeste iseloomust ja erialast. Mingid tõekspidamised tulevad küll rahvusega kaasa, kuid mitte alati ja mitte kõigil ühtmoodi. Temale endale on mitu korda öeldud, et ta pole „tüüpiline eestlane“.

Priidu sõnul teeb Adcashi valdkonna ettevõtete seas eriliseks see, et firmal on globaalsed otsekontaktid nii reklaamijate kui ka reklaami näitavate veebilehtede ja mobiilirakendusfirmade omanikega. Müügiinimesed, kes räägivad 18 eri keelt, saavad teenindada neid kliente nende emakeeles. See on suur eelis.

Tallinna kontoris on näiteks kolm hiinlast, kes töötavad Hiina turul ja suhtlevad hiina keeles. Samuti teenindab siinne üksus Brasiilia ja Türgi turgu, Itaaliat ning araabia maid. Inglise keel küll on globaalne keel, aga mitte alati. India on kasvav turg ja sealsete kundedega saab hindi keeles paremini jutule kui inglise keeles.

Samuti saab töötajatelt infot kohalike olude kohta. Priit kui finantstiimi juht toob näite, et kui näiteks Türgis võtavad pangaülekanded tavalisest rohkem aega või kui Egiptuses ei luba pangad korraga üle 2000 euro riigist välja kanda, siis hakatakse kohe mõtlema, kuidas olukorda sealsete klientide jaoks leevendada. Vahel saab probleemiga tegelema hakata juba enne, kui klient murega Adcashi poole pöördub.

Adcash soovib tööle saada parimaid inimesi ja neid otsitakse üle maailma. Sellel rindel konkureerib Adcash selliste ettevõtetew ga nagu Google ja Facebook ning rebimine on karm.

Priit usub, et rahvuslikult mitmekesises töökeskkonnas avardub maailmapilt. „Lahe on näha, kuidas Adcashi inimesed käivad koos väljas ja on tegelikult ka suur sõpruskond,“ ütleb ta.