Eelmise kolmapäeva õhtuks oli asi selge – 45 kilekaant! Koolilapse töövihikutele ja õpikutele oli neid vaja osta 45 tükki. Eri mõõdus. Suureformaadilisi. Kuna kilekaaned maksavad palju – keskmiselt 1.20 –, siis huupi ette ostmine on mõttetu ja see töö tuleb ära teha hiljemalt 1. septembril.

Selles ei ole tegelikult midagi uut. Viimased 14 aastat on kooliaasta algus minu elus möödunud täpselt ühtemoodi. Hommik algab heldimuse ja tordiga, päev kulgeb paatoslikult, saab kuulda PISA-testi olulisusest või tehnoloogilisest e-hüppest hariduses ning õhtul käib kodus hirmus passi(ta)mine. Kõigepealt passid peale, kust saab sobivas mõõdus kilekaasi. Kui kilekaaned saad (õnnelik!), siis hakkad passitama. Ja kui kilekaasi ei saa, siis lihtsalt passid.

Õpikute ja töövihikute kilekaanetamine nõuab põhjalikku ettevalmistust ja tugevaid närve. See on millimeetrite mäng, eriline täppistöö, sest ühelegi lapsele ei meeldi, kui kaaned ulatuvad kaks sentimeetrit töövihiku servast üle. Olen aegade jooksul proovinud kõiki variante – isekleepuvaid kilesid ja kilerulli, kuid miski ei kaitse suureformaadilist vihikut või õpikut püsivamalt kui kilekaaned.

1. septembri õhtuks olin teinud põhjaliku eeltöö. Olin kaanetatavaid trükiseid mõõtnud, jaotanud, loetlenud ning sisenesin nimekirjaga varustatult õhtul kell kaheksa Pirita Selverisse. Esimesel korrusel valitses tüüne rahu, kiitsin end, et olin valinud õige kellaaja. Kui aga eskalaatoriga teisele jõudsin, sattusin tohutusse sagimisse. Keset saali seisis kilekaantetulp nagu jõulupuu. Teiste emadega koos seisime hardalt selle ümber, näod lootusrikkad – ehk ikkagi on sinna kuhugi poetatud 301 x 548 mm kilekaasi? (Ei ole!) Aga 282 x 548? (Ainult mõned…) Aga 250 x 260? Üks perekond oli tulnud, koolikott kaasas: isa ulatas ükshaaval kotist töövihikuid ja õpikuid, ema muudkui passitas.

Kilekaaned on koolilaste vanemate kuum teema iga õppeaasta alguses. Ma ei saa tegelikult aru, kuidas oleme sellisesse “lõputusse küünlapäeva” üldse sattunud? Kas mingit koostööd tõesti teha ei anna? Äkki kaasi tootvate Sulemehe või Bradley Paperi esindajad teevad lühikese kõne õpikuid tootvatesse firmadesse ja küsivad, et kuule, anna mulle kõikide õpikute mõõdud, klasside kaupa, me teeme täpsed ümbrised? Sest mida tähendab umbmäärane silt “Õpikupaberid”? Jah, pikkusesse justkui napilt mahub, kuid laiusesse ei lähe ju! Kas haridusministeerium saaks eklektika lõpetada ja õpikutele kindlad formaadid ette anda? Ja siis kilekaane tegija, näiteks osaühingust Büroodisain OÜ, helistaks ka kuhu vaja ja teeks selliseid mõõte, mida reaalselt ka vaja on. Äkki saaks isegi klassikomplekti kaupa toota?

Paar aastat tagasi leidsin raamatupoest “Kaaned 5. klassi õpikutele ja töövihikutele”. See oli suur vedamine mu elus. Milline geniaalne idee, mõtlesin siis. Astusin kooliaastale vastu täies relvastuses. Aga mäherdune pettumus, kui selgus, et 5. klassi kaasi vajavad trükised olid hoopis teises mõõdus. Mitte üks kaas ei sobinud! Mitte üks! Täielik lüüasaamine. Jälle tuli õhtul poodi minna.