See siin ei ole arvustus (ega see mingi Sirp ole), vaid niutsuv-nukker heietamine teemal, kui raske on ikka olla Sveta Grigorjeva. Lõpuks räägin ehk ka natuke Mari-Liis Lille ja Paavo Piigilavastusest „Teisest silmapilgust“.
2.
„Kui getoteema kõrvale jätta, siis Grigorjeval justkui oleks õigus võla väljanõudmiseks, eriti kui oskuslikult eesti-vene kaardile mängida. Oskuslikkus on muidugi iseküsimus. Kui võrrelda Grigorjeva eestivenelase-kogemuse kirjeldust näiteks kaaslasnamäelase Andrei Ivanovi omaga, kes on oma vähemusstaatuse suhtes autonoomne ja loov, siis Grigorjeva ei ole oma identiteeti kujundanud mitte isikliku kogemuse ja selle analüüsi, vaid selle eestivenelase kuvandi järgi, mida toodab eestikeelne meedia“ (https://www.looming.ee/2014/08/peaaegu-pohjusega-massaja/). Sedamoodi kirjutas aastal 2014 Mari Peegel Loomingus arvustuse pähe minu raamatust „kes kardab sveta grigorjevat?“.
