Eesti poisi tiim võitis arvutimängus miljon dollarit

Clement Ivanov alias Puppey (22) on kõigile arvutimängu “Dota 2” fännidele staar. Tema ja ta tiim on selles mängus maailma parimad.

Clement on pikk poiss, kel pruunid juuksed peas turris ja kelle tuba Tartu vanematekodus ehedalt poisilik. Kolm kitarri seisavad diivanil rivis (üks neist seitsme keelega), võimas lauaarvuti (võib korraga kas või seitset mängu jooksutada) on läbi kahe võimendi ühendatud suurte kõlaritega. Ta istub arvutilaua taga, räägib minuga juttu ja mängib samal ajal jutu näitlikustamiseks mänge.

Clementi töö ongi mäng – ta on professionaalne arvutimängija. Alles meie kohtumisele eelnenud päeval tuli ta Ukrainast, kus baseerub tema meeskond nimega NaVi.

Clement kutsuti tiimi aasta tagasi, kui “Dota 2” välja tuli ja nad hakkasid miljonidollarise peaauhinnaga turniiriks harjutama.

Olgu öeldud, et “Dota 2” on strateegiamäng, kus üks meeskond üritab maagiliste võimetega kangelaste abil purustada vastaste tsitadelli, võttes järjest maha leegitsevaid kaitsetorne ja pistes rinda kollidega.

Clement ütleb, et nad nägid turniiri eel oskuste lihvimiseks palju vaeva. “Mängisime koos üle nädala. Aga samas, aega oli nii vähe, et polnud isegi vahet, kas seda mängida palju või mitte. Luges rohkem üleüldine mänguoskus ja -tunnetus,” arutleb Clement.

Ilmselgelt oli NaVi poiste tunnetus tipptasemel, sest Saksamaal toimunud turniirilt läksidki nad koju võitjatena ja igaühe pangaarvele laekus 180 000 dollarit.

“Kui saad sellise raha kätte, mõistad, et see ei olegi tegelikult nii suur summa. See on üks auto, üks korter, paar aastakest hästi elada ja ongi kõik,” ütleb Clement ratsionaalselt.

“Mõtled, et kui niimoodi edasi läheb, hakkan lihtsalt hästi elama. Aga sa saad ka aru, et see pole ressurss, millega saad kõike teha. Ei saa. See ei ole mingi naftamaardla omaniku ressurss. Sul on lihtsalt raha ja see on väga tore. Ongi kõik. Raha pole mind eriti muutnud, olen pärast seda võitu täpselt samasugune inimene.”

Töö nagu iga teine

Clementi jaoks on mängimine töö nagu iga teine. Ukrainas asuvasse kontorisse läheb ta tavaliselt õhtul kell neli või viis. Viis noormeest – kaks ukrainlast, kaks venelast ja eestlane – istuvad oma tööarvutite taha, mängivad seal mõne tunni, söövad midagi ja lähevad siis koju magama.

“Tavaline töö põhimõtteliselt,” põrutab Clement. “Aga more fun!” Kui tulemas on mõni suurem turniir, mängitakse rohkem, kaheksa tundi. Kui seda parasjagu tulemas pole, piisab mõnest tunnist päevas.

NaVi tiim mängib pidevalt interneti kaudu online-turniiridel ja vähemalt korra kuus ka offline-turniiril, nagu tookord Kölnis Saksamaal. Offline-turniiriks sõidavad mängijad ühte kohta kokku ja võistlevad oma arvutitega seal kohapeal.

Offline-võistlus on Clementi sõnul hoopis teistsugune kui üle interneti peetav võistlus ja tugineb palju enam üksteise usaldamisele. “Sa pead hoidma moraali üleval, meeskonnaliikmete omavahelised suhted peavad olema head. Isegi kui te mängite palju, aga meeskonnas on probleemid, siis te nagunii kaotate. Teil pole võimalustki võita meeskonda, kes mängib täpselt sama palju kui teie, aga kelle moraal ja meeskonnatunne on parem. Kui te pole üksteises kindlad, siis eksimused kümnekordistuvad.”

Muide, Clement mängis enne NaVit n-ö Euroopa meeskondades, kus suhtluskeeleks oli inglise keel. Ukraina tiimis pidi ta hakkama suhtlema vene keeles, mida Tartu poiss nii hästi varem ei osanud. “See pole mul veel nii hea kui inglise keel.”

Strateegilised valikud

Clement püüab meie jutuajamise kestel arvutisse mitte vaadata, aga näpud hakkavad pidevalt sügelema ja ta avab järjest uusi veebikülgi ja mänge. Tema võime korraga rääkida, mõelda ja mängida on muljet avaldav ja selgelt arendab seda oskust strateegiamängude mängimine.

Ta tunnistab, et mängimine on kujundanud ka tema suhtumist oma ellu ja töösse.

“See, et ma olen mängimises professionaalselt kuhugi jõudnud, tähendab, et ma põhimõtteliselt tean, kuidas ka teistes mängudes tippu jõuda. Ma saan väga hästi aru, kuidas näiteks jalgpallis tugev olla. Mängud ei erine elust. Mängud on simulaatorid, kus saab teha asju, mida päriselus ei saa. Kui ma teeksin n-ö tavalist tööd, siis ma kindlasti teaksin, mida teha ametikõrgenduse saamiseks.”

Kuigi Clement on alles 22, on tal tõsisema mängimise staaži 8 aastat. Ta ei arva sugugi, et see oleks raisatud aeg, nagu näiteks lapsevanematel on tihtipeale kombeks mõelda. “See, mida ma teen, on väga raske. See pole üldse kerge. Ja ma olen ju jõudnud kuhugi! Olen sattunud kohta, kus ma olen raha teeninud. Aga isegi kui ma ei saaks sellega raha teenida, ei tähendaks see, et ma olen aega raisanud. Ma oleksin kindlasti leidnud midagi, kus oma oskusi ära kasutada.”

Easy money ja feim

Clementi tiimis saavad kõik liikmed kuupalka – igaüks oma koduriigi keskmist – pluss turniiridel võidetu, mis on sageli kahekordne palgasumma. Ja perspektiiv, et palk ja boonused pidevalt kasvavad, on üks tegureid, miks Clement südamerahus edasi mängib. “Ma näen ennast sellega tegelemas päris kaua aega. Ma saan palka ja ma saan boonust ja siis veel suuremat boonust ja palk veel suureneb ja ma võin veel tavalist tööd ka teha – siis ma saan kaks palka!”

Arvestades, et Clement pole jõudnud veel keskkooli lõpetada, läheb tal rahalises plaanis päris hästi. “Ma olen terve elu olnud superlaisk. Ma pole midagi teinud!” tunnistab ta. “Kooli ei lõpetanud ma seepärast, et mõtlesin – hakkan niikuinii saksofoni mängima. Mängisin seda Elleri koolis natukene ja siis ei viitsinud seda enam edasi teha.

Mul on alati olnud tugev iseloom ja seda, mida ma tahan ja mis on mulle mugav, seda ma ka teen. Õppimisega mul probleeme muidu pole, saaksin väga häid hindeid, kui tahaksin. Aga ma lihtsalt ei näe selles praegu pointi. Muidugi on mul iga aasta mõte, et lõpetaks selle keskkoolikese ära, aga ma lendan nii palju ringi ja ei jõua lihtsalt.”

Lisaks sellele, et Clement peab sõitma Ukraina ja kodu vahet, käib ta turniiridel Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal, Venemaal, Hiinas…

Hiinas on tavaline, et pärast mängu tuleb massiliselt fänne tema juurde autogrammi küsima. “Nad on seal tõesti nii suured fännid, et tulevad sulle kogu aeg järele. Kui sa ei lõpeta autogrammide kirjutamist ära, siis jäädki sinna terveks päevaks.”

Praegu peab Clement plaani “Dota 2” mängu shoutcast’ima, see tähendab, kommenteerima hakata. “Berliinis on üks office, kus seda tehakse. Seal on legendaarne mängude kommenteerija Tobi Wan Kenobi, kes pakkus mulle võimalust seda tööna teha, ja ma vastasin, et muidugi! See on minu jaoks easy money – nad katavad kõik mu kulud ja maksavad veel palkagi. Ja peale selle saan ma veel feimi ka! Ja mängu mängida! Dubleerin oma raha ja söön ennast paksuks!”Kui iga päev mängid, muutub aju kartuliks!■Clement alustas 9–10aastaselt “Starcraftiga”, mida ta isa töö juures kontoris mängima hakkas. “See oli lihtsalt for fun.”

■Siis tuli strateegiamäng “Warcraft 3”. “Mulle on alati strateegiamängud meeldinud, aga ma mängin ka laskmismänge.”

■“Dotat” on ta mänginud seitse-kaheksa aastat, “Dota 2” umbes aasta ehk selle mängu väljatulekust saati.

■Clement ütleb aga, et kui tal mängida pole vaja, siis ta ei mängi. “Siis lähen välja, mängin pilli, vaatan filme või sarju. Ma pole praegu isegi uut “Batmanit” näinud! Ukrainas on ju kõik filmid dubleeritud ukraina keelde. Aitäh, ma ei taha seda näha!”

■Clementile ei meeldi üldse, kui inimesed passivad kodus ja mängivad iga päev arvutimänge. “Ja ei liiguta ennast üldse! On mänge, mis nõuavad hästi kaua võrgus olemist. Aju muutub siis lihtsalt kartuliks! Ma olen kunagi nädal aega kodus olnud ja ainult mänginud. Kui pärast välja minna, ei saa midagi aru. Nagu igal pool, ei või ühe asjaga tegeleda liiga palju. Kui lugeda seitse päeva järjest mingit raamatut, on samasugune tunne,” arvab Clement.