Ühel päeval sain fännilt kirja, et kaubamärki üritatakse registreerida. Advokaat oli mulle varemgi öelnud, et Kuuuurija kaubamärk tuleks registreerida, aga ma olen lihtne inimene, ma ei arvanud, et see võiks midagi väärt olla. Öeldakse, et teen võsapetsilikku saadet, aga paistab, et alahindasin ennast. Kui mul on nii palju vaenlasi – ja iga saatega tuleb juurde! –, pidanuksin oma kaubamärki varem kaitsma. Päris kindel see siiski pole, et võidame.

Mis on kaubamärgitaotluse esitanud advokaat Maksim Greinomani plaanid?

Käisin pankrotihaldur Risto ­Metsaga intervjuud tegemas ja juhuslikult nägin silti, et Greinoman töötab samas majas. Mõtlesin, et koputan, ehk ta on kohal. Oligi! Ütles, et telet ta ei vaata ega tea, kes ma olen. Naeris, tegi kaamera ees sarvi ja ütles, et tal pole mingit huvi minuga koostööd teha. Kirjutas veel hiljem meili, et tahab saates olemise eest raha, sõlmida autorilepingu või midagi sellist.

Mis sa arvad, kes selle kaaperdamisjama taga on? Iraj Zand?

Me kõik saame aru, et Greinoman ilmselt esindab oma klienti. Aga firma on registreeritud advokaadi nimele ja tema klient on varjatud. Mina ei saa öelda nimesid, et Iraj Zand või Allan Oolo on selle taga, sest see oleks laim. Pean siingi kinnitama, et sa käisid selle nime ise välja, mina vaid kommenteerisin. Aga „Kuuuurija“ on astunud kellegi varvastele, see on selge.