Kadri Karro: Kassiomanike terror
Kinodesse jõudis äsja menukas Türgi kassifilm, Instagrami lehel Cats of Instagram on üle 8 miljoni jälgija, kassipildid on igal pool, nii sotsiaalmeedias kui ka trendikatel retuusidel. (Lugege näiteks Kati Ilvese Müürilehes ilmunud lugu „Kassipildituumaplahvatus“ https://www.muurileht.ee/kassipildituumaplahvatus/.)
Aga lisaks sellele, et kassidest Saab teha nunnusid pilte, piltidest naljakaid meeme jne, on kassid ennekõike inimese peetavad lemmikloomad oma vajaduste, käitumismallide ja instinktidega. Mul poleks kasside vastu midagi, kui nad ei põhjustaks mulle ja mu lähedastele (ja paljudele teistele aiapidajatele) hulgaliselt probleeme. Ja seda loomulikult oma hoolimatute omanike süül, kes arvavad, et lemmiklooma pidamine tähendab vaid tema toitmist.
Tegelikult tähendab lemmikloomapidamine (rõhk sõnal „pidamine“) ka seda, et linnas peetakse looma oma kodus või seda kodu ümbritseval piiratud territooriumil. (Lugege loomapidamiseeskirju Riigi Teatajast.) Paljud loomaomanikud aga sellest eeskirjast kinni ei pea. Nende kassid arvavad oma territooriumiks ka naabrite aiad. Seal nad siis tegutsevad ja saavad kõikide läheduses elavate inimeste ühiseks mureks.
Kujutage nüüd ette olukorda: peenramaad rohides surute aeg-ajalt oma käe haisvasse vedelasse ollusesse, mille hiirekuningas sinna varahommikul poetanud on; teie lopsakas ja hoolitsetud Sabiina kadakas haiseb jõuliselt nagu kaks nädalat tühjendamata kassiliivakast; te ei saa oma esikuust suvisel ajal lahti hoida, sest võõras kass kuseb Crocsid täis; teie aiamaal ja lillepeenras on pidevalt mõni karvane tegelane püherdanud, laamendanud, kraapinud ja lõhkunud ära vast istutatud õrna astritaime, mida olete hoolega oma aknalaual ette kasvatanud, et sügisel aias kirkaid värve oleks; teie puukuuri ei tee enam linnud pesi, sest vilunud nõtke sammuga jahimees tapab linnud ära.
Ameerika kirjaniku Jonathan Franzeni kiidetud romaanis "Freedom" (2010) võtab peategelane Walter oma ülesandeks laululindude (täpsemalt Setophaga cerulea ehk lasuursäälikute) kaitsmise kasside eest. (USAs tehtud uuringute andmetel tapavad kassid seal aastas 1,3 kuni 4 miljardit lindu.)
Walteri suhet kassidega kirjeldab Franzen nii: „Walter ei olnud kunagi kasse sallinud. Ta pidas neid lemmikloomamaailma sotsiopaatideks, liigiks, mis kodustati kui kurjus, mis on vajalik näriliste kontrolli all hoidmiseks ja mida on seejärel fetišeeritud, nii nagu õnnetud riigid fetišeerivad oma sõjavägesid, andes au tapjate mundritele, samas kui kassiomanikud silitavad oma kasside kena karva ja annavad neile andeks nende küünised ja kihvad. Ta ei olnud kassi näos kunagi näinud midagi muud kui ükskõiksust ja omakasupüüdlikkust; tuli teda vaid mänguhiirega õrritada, et näha, kus tema süda tegelikult asub ... kassid lihtsalt kasutavad inimesi ära.“
Eks linnusõber Waltergi oleks vahest kasside suhtes natukenegi leebemalt meelestatud, kui nende kasside pidajad oma looma ja tema tegevuse eest vastutuse võtaks ja aastaringsele "Avatud hoovide" päevale piiri paneks.
Kallid inimesed, tegelege palun oma kassidega ise. Nad on teie, mitte teie naabrite loomad. Kass ei ole sipelgas ega karu, ta ei ole osa vabast elusloodusest, kes endale ise metsaserva kodu rajab või põlismetsas puujuure all iseseisvalt oma kolme poega kasvatab. Inimene on ta oma koju võtnud ja ta kuulub oma võtjaga kokku. Kass pole kogukondlik ühisomand, kellega teised, asjasse mittepuutuvad inimesed peavad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes maid jagama.
