Johanna, sõpradele Jo!
Kevadel debüütalbumit esitlenud ansambel käis mänedžer John Williame’i mahitusel septembris esinemas Lõuna-Korea kõige olulisemal uue muusika üritusel Zandari Festa. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) toetas äsja ansambli eksporditegevust 50 000 euroga.
Nägin teie live’i esimest korda selleaastasel Positivusel. Huvitav oli teid laval jälgida, näiteks seda, kui närvis te tundusite vahetult enne avalugu olevat. Veelgi üllatavam oli energeetiline murrang, kui alustasite, ebakindlus haihtus ja lavaenergia võttis publiku järsult üle. Ses teie närvilisuses oli ausust ja vahetust, see tekitas mingiusalduse te vastu, autentsuse-taju. Räägi veidi sellest lavanärvist.
Jah, lavanärv on esimesest esinemisest kaasas käinud. Arvasin küll, et Iirisega suurematel ja väiksematel lavadel mängides sabin aastatega kahaneb. Eks iga live’iga on see pabistamine ka erinev. Näiteks esimest korda Positivusel I Wear* Experimentiga mängides pööras mul kõhus nii hullult, et olin üsna kindel, et ma ei suuda seda kontserti teha. Ja samasugust närvi tundsin ma Intsikurmus, kuigi mul on kolm aastat lavakogemust. Aga nagu mu hääleseade õpetaja tavatses öelda, annab lavanärv märku südametunnistusest – soovist anda endast teiste jaoks sel hetkel parim.
Laiemalt saite tuntuks „Eesti laulu“ konkursi finaalis. Pärast finaali ütlesid ühes intervjuus, et ei taha enam konkursil osaleda. Miks?
Ma isiklikult lauljana vist ei tahaks, jah, kuid ma ei kõnele poiste eest. Mu meelest oleks hea plaan esitada sinna ikka lugusid, kuid siis juba kellegi teise esituses. Tänu „Eesti laulule“ saime me bändina väga palju uusi ning erinevaid kuulajaid juurde, kelleni me ilmselt oma jõududega poleks jõudnud, kindlasti mitte nii kiiresti ja suure hooga.
Ning teleesinemine oli hoopis midagi muud kui näiteks finaalkontserdile eelnenud nädalal sealsamas Saku Suurhallis toimunud Hurtsi soojendamine. See kaamera ja telepublikuga arvestamine kolme minuti jooksul treenib ikka hoopis muid närvilõpmeid, millest varem aimugi polnud.
„Eesti laulul“ menukaks osutunud „Patience“ ise tundub olevat hoopis teisest ooperist kui teie teised sama perioodi lood. Miks see nii on? Kas üritasite end kuidagi peavoolu maitse järgi sättida?
Ma ei paneks ühtegi albumi „Patience“ lugu omavahel kõrvuti, öeldes, et need on nüüd ühest ooperist.
Muusikakirjutajatena anname endale loomisel vaba voli. Vaatame, mis tuleb välja siis, kui me proovime ja õpime erinevaid kõlasid ja biite. Kui üldse meie puhul mingeid silte kasutada, siis ehk „alternatiiv-pop“ oleks kohane.
Kuidas sa ise muusika juurde sattusid?
Minu vanemad on muusikaharidusega, õppinud konservatooriumis. Ema on dirigent ning isa
muusik, kontrabassi- ja bassimängija. Eks seetõttu olen lapsest saadik kodus palju muusikat kuulanud ning kontsertidel käinud.
Mu isa Imre on nii suur IWE fänn, et kimab bändimängudele ühest Eesti otsast teise kas või viimaseks looks. Viimati tuli motikaga Positivuselegi.
Kooli ajal võtsin osa kõigist lauluvõistlustest ning kaks korda jõudsin ka „Laulukarusselli“ televooru. 2007. aastal julgesin häbeliku tüdrukuna ka „Eesti otsib superstaari” esimesest hooajast osa võtta. Seal lõppes mu teekond teatrivoorus, seda Mihkel Raua märkuse „Kas sa tõesti näed ennast suurel laval esinemas?” saatel.
Oled tuntud ka moestilistina ja õppinud seda eriala Eesti Kunstiakadeemias? Räägi selle ameti võludest veidi.
Kuna mu EKA õppejõud ilmselt usaldasid mind ja soovitasid mind eri projektidesse, ongi see minu põhitöö.
Pildistama hakkasin põhikoolis, esimese modelli ja muusana kasutasin oma imekaunist väikest õde. Kuna moefotograafiat Eestis ei õpetata, siis läksin akadeemiasse õppima moestilistikat. Eks need kaks ala ole teineteisega tihedalt seotud. Välismaale õppima minemise tungi mul pole kunagi olnud tänu võimalusele reisida Iirise bändiga. Me saime teha piisavalt palju „sutsakaid”, et ei olnud Eestist ära saamise rahutust.
Moeseeriate kokkupanemine on see, mis mind selle ameti juures enim tiivustab. Et saan luua mingit teist reaalsust, jutustada lugu või panna lihtsalt fantaasiaga hullu.
Kuid ma ei arva, et olen valmis stilist, mul on ikkagi veel palju õppida ja kogeda. Kuna lisaks sellele ka pildistan, laulan, joonistan ja maalin, siis ma pean end lihtsalt loominguliseks inimeseks.
On sul mingeid kiikse?
Ma ei söö arbuusi.
Ja vahel käitun endalegi üllatavalt. Ühe Hortus Musicuse Estonia Kontserdisaali esinemise lõpuks oli Andres Mustonen eufoorias, tantsis laval ringi, hüppas saali ja üritas publikut täiest väest kaasa tõmmata. Siis ma hakkasin küll pooleldi pahameelest saalitäie passiivsete inimeste vastu kaasa tantsima.
Ning riidekoguja olen ka. Kui ma kunagi second-hand’is töötasin, siis läks asi üsna käest ära. Meile tuli poodi kaupa USAst ning sealt sai ikka väga head kraami – näiteks minu esimeseks disaineresemeks on Marc Jacobsi kašmiirjakk. Kuid aasta lõpuks päädis asi sellega, et pärast tööd koju jõudes jooksin kilekottidega ruttu oma tuppa, et ema ei näeks, et ma jälle riidehunnikutega koju tulen.
Keda Eesti artistidest ise imetled ja miks?
Iiris Vesikut – ta on imeline sõnade looja ja müstiline muusik. Ta maailmatunnetus on ikka midagi väga teistlaadset, mistõttu ma ilmselt kunagi ei hakka aduma, kust ta inspiratsiooni või oma materjali välja võlub, et saaks natukenegi snitti võtta. Teine võlur on Kerli, keda ma suu ammuli jälgin. Tommy Cashi visuaal on mõjuvõimas, tema uusi promopilte ootan sama suure põnevusega kui Tim Walkeri moeseeriaid.
Kui peaksid võõramaalasele iseloomustama Eesti muusikaelu, siis kuidas seda teeksid?
Eesti muusikaelu on kiirelt ja intensiivselt arenev. Muusika, mida Eestis kuulatakse ja tehakse, on tugevalt mõjutatud Ameerika Ühendriikides toimuvast. Et olime aastaid raudse eesriide taga ja geograafiliselt/kultuuriliselt oleme olnud nii ameerika kui vene popkultuuri mõjuväljas, siis võrreldes põhjanaabrite või muu Euroopaga on siin veel ikka „metsik ida“. Muusikatööstust kui sellist nii väga ei eksisteeri.
Milline su ööelu välja näeb? Kas oled ka näiteks Protesti-inimene?
Ööelu on jäänud rahulikumaks, möllamised lõppesid ülikooli lõpetamisega, kui tööga seotud kohustused ei lasknud kogu nädalavahetuse hullu panna. Kuid tõesti, ka mina olen üks nendest Protesti inimestest. Mitmeid armumisi, sõpru ja vägevaid vestlusi jäi sinna koopasse. Heh, tuleb tunnistada, et Protesti võlvid viisid mu elukaaslasega kokku.
Mida viimati lugesid?
Alexa Chungi raamatut „It”. Lihtne kahepäevane lugemine tom boy kujunemisest moetüdrukuks.
Milline on su unistuste esinemiskoht või kellega või mis puhul?
Unistus oleks ükskõik millist lava jagada Queens Of The Stone Age’iga, olles neile eelnevalt sisse laulnud näiteks terve albumi taustavokaalid, või siis Son Luxiga, kes on üks mu viimase aja lemmikartiste. Ta kombineerib koorivokaale, klassikalisi pille ja elektroonikat väga mõnusalt ja värskelt.
Tulite just Koreast, Zandari Festalt. Räägi sellest üritusest veits lähemalt.
Üritus oli Zandari Festa, mis on showcase-festival nagu Tallinn Music Week, keskendudes indie- ja alternatiivmuusikale. IWE valiti välja tuhandete rahvusvaheliste taotlejate hulgast, festivalil esines 160 bändi. See on oluline, sest Zandari Festa on üks suurimaid omasuguseid festivale Aasias ning olgugi et see toimus alles viiendat aastat, nimetatakse seda juba Aasia analoogiks ameeriklaste kuulsale South By South West showcase-festivalile. See on bändi jaoks märgilise tähtsusega esinemine, et siseneda Aasia turule. Suurimad muusikalised elamused festivalil olid prantsuse artistid KO KO MO ja Chinese Man.
Kuidas teil läks seal? Hakkate Aasiat vallutama?
Meil läks väga hästi, lõime palju uusi kontakte, aga kohtasime ka inimesi, kes juba tuttavad Tallinn Music Weekilt. Üritame võimalikult paljusid meelitada Tallinn Music Weekile, kuna nii TMW kui ka Eesti pakkusid kõigile suurt huvi. Publik oli vastuvõtlik ja põnevil. Suur kultuuriline vahe on see, et kui bänd mängib, siis keegi ei jutusta ega sahista, vaid inimesed kuulavad muusikat. Sisetunne ütleb, et meile on seal turgu küllaga, ning kuigi kõigest ei saa veel täpsemalt rääkida, võib öelda, et peagi läheme sinna tagasi.
Huvitaval kombel on sealne publik suur plaksutaja – tee aga korra ette ja nad panevad loo lõpuni. Neile meeldib saada artistilt tähelepanu ja olla osa etteastest. See oli väga veider, ent võimas tunne, arvestades, et meie kontserti kogesid nad esimest korda.
Isiklikke elamusi arvesse võttes oli see reis üks lemmikumaid senimaani. Inimesed on rahulikud, soojad, külalislahked. Jubedalt meeldib nende toidukultuur – käiaksegi ainult väljas ja seltskonniti söömas. Koos söömine ja joomine tähendab usalduse ja suhete tugevdamist, üksteise eest hoolitsemist. Eestisse naastes oli tavapärase reisi järgse high’ ja entusiasmi asemel hoopis kerge kurbus – mitte siin tagasi olemise, vaid sealt lahkumise pärast. Ma ei tea, miks see meile nii mõjus, kuid kindlasti motiveerib see meid veelgi rohkem tööd tegema.
