Jaanus Samma grafitikampsunite edu Miamis
Möödunud aasta oktoobris avas kunstnik Jaanus Samma Tallinna Kunstihoone galeriis näituse „Kampsunipood Hair Sucks“, mis ühendas endas kunstinäituse ja pop-up-poe. Kunstnik esitles seal enamjaolt käsitsikootud kampsuneid, millele olid sisse kootud linnaruumist Samma ja ta sõprade poolt leitud seksuaalse alatooniga pildid ja tekstid. Näiteks „Georg on pede“, soomekeelne „Kyrpä“ (e.k peenis), katalaanikeelne „Gènere és violència“ (e.k sugu on vägivald) või ka lihtsalt „Hair sucks“. 3.–5. detsembrini sai Samma kampsuneid näha ja osta USAs kunstimessil NADA Miami Beach.
Jaanus, suvel osalesid sa oma grafitikampsunitega Baselis kunstimessil Liste ja nüüd rändasid koos kampsunitega sooja Miamisse. Mis mulje NADA Miami jättis?
NADA Miami mess oli väga tore, tegelikult Listega natuke sarnane, kuna galeriid, kes seal osalesid, olid suhteliselt noored ja oma kunstnike valikus julged. Oli palju eksperimenteerimist ja seetõttu meeldis mulle NADA rohkem kui põhimess Art Basel Miami.
Artspace.com kirjutas, et „Jaanus Samma's ready-to-wear sweaters flew off the rack“. Kampsunitel läks seega hästi?
Kampsunid olid üsna ebatüüpilised kunstiobjektid isegi NADA-l, sest inimesed on ikka harjunud kunsti seinal nägema. Aga inimesed olid päris avatud ja proovisid selga. Mul on aga tunne, et need, kes lõpuks ostsid, soetasid selle pigem kogumise eesmärgil ja mitte kandmiseks.
Miamis oli muidugi väga soe, 25–28 kraadi, aga kõigis siseruumides on nii tugev konditsioneer, et midagi sooja, näiteks kampsun, peab alati kaasas olema. (Miamis läks Temnikova & Kasela galeristi Olga Temnikova andmeil müügiks kümmekond kampsunit – K. K.)
Kas sa teed uute mustritega kampsuneid juurde? Oled leidnud mõne ägeda uue grafiti?
Ma ei ole kindel, kas ma teen kampsuneid juurde, aga vanast harjumusest otsin ikka sobivaid grafiteid. Leidsin mõned ka Miamist ja New Yorgist. Huvitaval kombel leidsin Miamist ühe grafiti, mis mul juba olemas on – „Love stories suck“. Üks mu sõber oli sellist varem näinud Baselis.
Mille kallal sa praegu töötad?
Praegu valmistan ette uut tööd näitusele Kopenhaagenis. Viimase Tallinna graafikatriennaali kuraator Maria Kjær Themsen kutsus minu ja veel seitse kunstnikku töötama kohaliku kunstnikuraamatute arhiiviga. Teema on väga huvitav, aga kuna näitus avatakse juba jaanuari keskel, siis tuleb jõuluaeg päris töine.
Karin, kuhu NADA Miami Beach kunstimesside kirevas rivis paigutub? On sellel mingi spetsiaalne suunitlus vms?
NADA (New Art Dealers Association) Miami Beach on üks kolmest NADA messidesarja väljaandest, teised kaks toimuvad New Yorgis ja Kölnis. NADA Miamil on eriline tähtsus, sest see toimub ajaliselt paralleelselt globaalse messigigandi Art Baseliga iga aasta detsembri esimesel nädalal Miamis. NADA on noorte galeriide ja noorte kunstnike kasvulava, mida tihti nimetatakse Ameerika Listeks – vihje Šveitsis põhi-Baseli messi ajal toimuvale satelliitmessile, mis keskendub samuti noorele kunstile. Kui põhi-Baselis on n-ö vaalad, kunstimaailma veteranid, siis NADA-l teevad ilma just 20–40aastased, palju on julgeid eksperimenteerijaid nii erinevate galeriiformaatide kui kunstnike osas ning teoste hinnad on taskukohased suuremale hulgale kunstikogujatele.
Temnikova & Kasela galeriid mainiti mitmes messi ülevaates. Kas mess oli edukas?
Temnikova & Kaselale oli NADA Miami Beach 2015 kogu galerii tegutsemisaja edukaim mess. Võrdluseks – meediatähelepanu osas oli tänavu konkurentsitult parim Frieze New York Kris Lemsalule osaks saanud meedialaviiniga, kuid finantsiliselt jäädi tugevalt miinusesse. Tegemist oli maineprojektiga suurel rahvusvahelisel laval, mille vilju lõigatakse hiljem, kuid millega arveid ei maksa.
NADA Miamis leidsid peaaegu kõik teosed uue omaniku, minnes nii era- kui avalikesse kogudesse praktiliselt avamispäeva kahe esimese tunni jooksul. Vaevu suutsime kolmekesi Jaanus Samma ja Olga Temnikovaga tegeleda kõigi huvilistega. Natuke Stockmanni hullude päevade tunne oli, ainult et inimesed rabelesid kunsti pärast. Lisandus hulk väga olulisi institutsionaalseid kontakte ning kunstnikele tehti häid näitusepakkumisi. Galerii osales Miamis neljandat korda, selle ajaga on loodud tugev kontaktibaas ning tuttavad näod tulevad kohe uurima, milliseid teoseid seekord Eestist toodi. On päris erakordne kuulda, kui mäletatakse eelmisel ja üle-eelmisel aastal näidatud kunstnikke ning uuritakse, kuidas neil läheb. Sellisele lojaalsusele ja huvile ehitatakse kõik väga edukad galeriid.
Mida on sinu hinnangul vaja teha, et messil silma paista? Ega vist kunstimessidel väga palju asju ei müüda, mida on võimalik selga panna (kui Jaanuse kampsunitele mõelda)?
Kogu meedikajastus oli tipp-kümne laadis ülevaated kunstnikest ja galeriidest, keda tasub vaadata. Sellised artiklid, mis ilmuvad messi ajal veebiväljaannetes nagu Artsy, artnet ja hyperallergic, on kulla hinnaga, sest linna maandunud 75 000 inimest üritavad 28 satelliitmessi hulgast mõne päevaga pidevas liiklusummikus ja seekord ka viiepäevases vihmavalingus just seda õiget leida.
Messil silmapaistmiseks on vaja näidata väga head kunsti ning läbida respekteeritud messi konkurss edukalt – ühte pole ilma teiseta. Tuleb näidata kunstnikke, kellesse usud 100 protsenti, pole mõtet teha mingeid „see peaks messil minema”–kompromisse. Ei tohi alahinnata oma publikut, ükskõik kas ta vaatab või ostab.
Kantavaid kunstiteoseid ikka on, enamik küll mitmikena, s.t tegemist pole ainueksemplariga. Villaseid kampsuneid Miamis, kus on 25 kraadi sooja peaaegu aasta läbi, tõesti pole näinud. Ja see töötas – kes soovis seina peale riputada, võttis kampsuni klaaskastis, ja kes tahtis kanda, see nabis riidepuult.
Mis sa arvad, kui kaua läheb aega ja mida tuleb selleks teha, et Eesti galerii pääseks osalema Baseli põhimessile?
Suurel Baselil osalemine on täiesti käegakatsutavas kauguses, kõik on tehtud, et see oleks lähiajal võimalik. Messi direktori poolt on galeriile praktiliselt roheline tuli antud, kuid reaalsus on ka see, et paljud väiksed ja keskmise suurusega galeriid maksavad suurtel messidel osalemise võlgu väikestel messidel osalemisega, kus risk ja kulud on väiksemad. Lihtsalt peab küsima, millal on õige hetk finantsiliselt ja kunstnike jaoks ning kas jätkub vahendeid, et end megakallil A-laval mõned aastad hoida. Temnikova & Kasela on leidnud oma praeguse profiili jaoks õiged messid ning töö hakkab tõsiselt vilja kandma. Vaalaks saamisega võib veel rahulikult oodata.
