Jaanil jäi viie raamatu jagu kirjutisi kaante vahele panemata

Mul oli õnn ja rõõm Jaan Ruusiga ühes toas filmiajakirjaniku- ja toimetajatööd teha kahel korral, 1984–1987 ajakirja Teater. Muusika. Kino toimetuses ja 1996–1998 Eesti Ekspressi TV-Nädalas.

Mõlemad ajad olid äärmiselt huvitavad, nn üleminekuajad.

Esimene oli aeg, kus sõna- ja lausehaaval prooviti peatoimetajat ja GLAVLITi uinutada, panna koma kahemõttelisse kohta jne. Juba sai mõnestki asjast rääkida ja kirjutada. Toimetuses arutati konjaki juures ja anekdootide vahel tundide kaupa artikleid, kuidas midagi öelda nii, et see õige oleks ja ka läbi läheks. Seal olid koos sõbrad, abikaasad, kes läbi astus. Jaanil oli nendel aruteludel peaaegu alati juhtiv roll, ta võis süttida nagu kadakatuli, jäädes oma väljenduses alati vaimukaks ja sisuliseks. Väga põnev ja hariv protsess. Vaba mõtte kool, suhteliselt hämaras ajas. Ja mõnigi asi, üllatus küll, läkski läbi, mida aasta edasi, seda rohkem. Aeg muutus. Mina ainukese mittesuitsetajana ses täissuitsetatud toas.