Intervjuu liba-Ivo Feltiga: "Minu filmid on toonud Eestile au ja kuulsust"

Eesti Ekspress paljastas täna, et Eesti tuntuima filmiprodutsendi Ivo Felti nimel on juba mõnda aega tegutsenud Hollywoodis liba-filmitegijate paarike. Saime Ivo Felti kehastava mehe ka telefoni otsa.

Helistasin pühapäeva öösel kell 3 Los Angelesse (seal oli siis pärastlõuna). Tutvustasin end New Yorgis elava vabakutselise ajakirjaniku Marcelona (esimene suvaline nimi, mis pähe tuli), kes kirjutab artiklit Oscarile nomineeritud välismaiste produtsentide uutest filmidest. Ameerikas käivitunud uurimise huvides ei esita ma küsimusi, mille põhjal avantüristid midagi kahtlustama võiksid hakata.

„Tere, Ivo kuuleb,“ vastab liba-Ivo aktsendiga inglise keeles telefonile kohe, kui toru tõstab.

Töötate filmi „Land of the Free“ heaks?

Jah, ma pole filmi autor, kuid olen väga õnnelik, et saan juures töötada. See on väga oluline tõestisündinud ja erakordne lugu naisest, kes on mul praegu siin kõrval ja mängib filmis iseennast. Mõistsin kohe, et seda lugu tuleb maailmale rääkida. Mul on suur au olla osaline selles projektis.

Hindan tõestisündinud lugusid. Enamik filme, mis olen teinud ja mis on osutunud edukateks, baseeruvad tõestisündinud lugudel. „Vehkleja“ rääkis Eesti tuntud sportlasest Endel Nelisest. „Mandariinide“ aluseks on aga sõjasündmused Georgias.

Uue filmi sisu ei saa ma hetkel täpsemalt avada, sest seda ei esitleta praegu veel avalikkusele. Esmalt tuleb film valmis teha.

Olete Eestist, kuid kolisite Hollywoodi?

Ei kolinud. Elan ikka Eestis, kus mul on firma nimega Allfilm ja mitmed kodused filmiprojektid, millega olen seotud. Praegu olen lihtsalt siin seoses selle uue filmiga.

Hiljuti näiteks filmisin Georgias filmi nimega „Munk“, kus teeme koostööd režissöör Zaza Urušadzega. Me oleme head sõbrad. „Munk“ on fiktsioon, aga tal on huvitavad sotsiaalsed ja poliitilised elemendid. Oleme praegu võtetega enam-vähem poole peal.

Kuidas Mariega kohtusite?

Tutvusime läbi Gil Santose, kes on üks Euroopa suurimaid filmilevitajaid. Ta on ka Portugali suurim tegija. Portugallased ja eestlased saavad hästi läbi. Kui olin mullu Oscari galal, soovitati mul Marie üles otsida. Ma teda isiklikult ei tundnud, kuid olin jälginud tema arengut Euroopa filminduses. Tal on olnud väga huvitav karjäär. Näiteks mängis ta kõigest 15aastasena naispeaosa filmis „The ­Covent“, mis nomineeriti 1997. aastal ­Cannesi filmifestivali Kuldse Palmioksa auhinnale.

Uus film pole meil veel üleski võetud, kui juba on ookeani tagant huvi selle ostuks. Meil on juba levitajad ka olemas.

Kas midagi võtate „Mandariinide“ edust ka uude filmi?

Igal filmil on ikkagi omad individuaalsed kunstilised püüdlused. Seetõttu on raske midagi otseselt kaasa võtta. Küll aga võib öelda, et „Mandariinide“ edu annab mulle enesekindlust.

Filmidega ei tea kunagi ette, kui edukaks need osutuvad. Minu filosoofia on mitte ajada asju keeruliseks, üritada enda vastu aus olla ja tunnetada pikemat visiooni.

Meil pole miljonitesse küündivaid filmieelarveid, nagu on Hollywoodil. Kuid me teeme kvaliteetseid filme. Minu filmid on toonud Eestile au ja kuulsust. Tänu nende edule on järjest enam inimesi huvitatud Eestis filmide tegemisest. Balkani riigid … ja Balti riigid arenevad selles osas kiiresti.

Ma ei taha hoobelda, teen lihtsalt oma tööd. Aga kui see inimestele meeldib, on ju tore. Olen kindlasti oma seniste saavutuste üle väga uhke.

Kuidas on lood „Land of the Free“ filmigrupi, võtete graafiku ja rahastusega?

Rahadest me palju ei saa rääkida, kuigi huvilisi on. Võtted toimuvad sel aastal. Praegu teeme viimaseid ettevalmistusi veendumaks, et filmis saavad osaleda tipptegijad. Tahame filmi parimaid näitlejaid ja läbirääkimised käivad praegu kahe A-kategooria staariga, kelle nimesid veel öelda ei saa.

Lõppeks tuleb toru otsa ka Marie Paquim. Kui temalt Ivo Felti kohta küsin, kostab naine: „Ivo on erakordselt andekas produtsent. Tundsin kohe, et ta on minu filmi jaoks õige inimene. Tal on talentidele terane nina. Ta oskab neid leida ja ka hoida. Vajadusel nende eest seista, neid hellitada.

Tal on doktorikraad ja ta töötab ülikoolis professorina. Talle meeldib jutustada lugusid, mis pole lihtsalt meelelahutus, vaid millel on sügavalt hariv ja inspireeriv sisu. Minu jaoks on ta rohkem kui isa, mitte kui produtsent.“