Sellised identiteedil põhinevad vastuolud on väga kirglikud, emotsioonipõhised, inimestele väga tähtsad ja tihtilugu lepitamatud. Need panevad inimesed tegutsema: oma arvamust välja paiskama, vastaseid ründama, olema pingeasendis nagu hiirelõksu vedru. Sellised konfliktid panevad inimesi uudiseid lugema. Ja lõpuks panevad just sellised konfliktid inimesi ka valimistel valima. Või valesid inimesi valimistelt kõrvale jääma.

Eks sellepärast neid sihilikult ka võimendatakse.

Selle valdkonna mitteametlik maailmameister on aasta jagu ametiau nautinud USA president Donald J. Trump. Niipea kui jututeema kaldub poliitikate sisule, täitmata lubadustele või üldse kellelegi teisele, paiskab ta välja mõne avalduse, mis rahva jälle kahte või isegi kümnesse lehte lööb, ja kirelaviin täidab eetrit päevadeks.

Samasse auku läks ka meie möödunudnädalane Kanakarigate. Kirgi, solvumist, raevu, ehmatust, erutust – kõike seda sai ülearu.

Sellel ­kõigel on hind. Kui näed maailma nagu hõimusõda, kus ühe grupi võit tähendab ilmtingimata teise kaotust, ja kui ­nende vastasseisu muudkui õhutada, siis muutubki maailm selliseks. Eri ühiskonnagrupid usaldavad üksteist üha vähem, keel ja toon üksteisest rääkides muutuvad üha raevukamaks. Lõpuks on kõigil osapooltel kompromissist rohkem kaotada kui võita.

Millegi­pärast tahame me lugeda sellest, kuidas lennuk alla kukub, mitte aga sellest, kuidas see kenasti sihtkohta jõuab.

Loomulikult on suur osa süüst ka meedia õlgadel. Emotsiooniplahvatused, rünnakud ja vasturünnakud leiavad tundide või isegi minutitega tee lugeja-vaataja teadvusse, võimendatud saavad üha jõulisemad positsioonid.

Sama lugu on ka uudistega. Lugejatele pakutakse paratamatult seda, mida nad lugeda tahavad. Ja millegipärast tahame me lugeda sellest, kuidas lennuk alla kukub, mitte aga sellest, kuidas see kenasti sihtkohta jõuab. Pigem tahame lugeda sellest, et lapsele tegi pai pedofiil, mitte aga sellest, kuidas seda tegi lapse ema. Pigem tahame kuulda, et poliitik on räige korruptant ja valetaja, mitte aga seda, et tegemist on aruka inimesega, kes lahendab süsteemselt Eesti elu suurimaid probleeme.

Hiljuti tegi üks inimene ühel avalikul kõnekoosolekul osalejatele ettepaneku, et Eesti meedia võiks kokku leppida ja teha aastas ühe päeva, kui avaldatakse ainult häid uudiseid ning arvamusi, mis ühendavad.

Selle päeva lehti ja online-portaale oleks ju ülilihtne täita. Me kõik teame, kui paljud asjad Eestis on tõeliselt hästi. See on nagu liiklusõnnetustega – praegu selle juhtkirja kirjutamise ajal on nii Delfi kui Postimehe ava­uudis järjekordne traagiline avarii.

Kas seal ei võiks olla hoopis uudis ­sellest, kuidas rohkem kui 700 000 Eesti sõiduautot ei teinud täna avariid, kuidas umbes 400 000 neist olid täna teedel ja jõudsid ilusti sihtkohta? Kas meil ei võiks olla uudiseid sellest, kuidas pärast pikki vaidlusi lahendati riigikogus kõige otstarbekamal moel ära 14 Jõgevamaa inimese suvaline mure? Või kuidas RMK istutas täna 7500 uut kuuske? Või kuidas 217 patsienti seljatasid selleks korraks edukalt gripi? Või seda, kui palju on tegelikult üksmeelt sotside ja EKRE välispoliitilistes vaadetes?

Tegelikult kõik need ja miljonid teised head asjad toimuvad iga päev. Ärme unustame seda ära.