Hendrik Toompere: Reisikiri Sardiiniast ehk Tänak siin, homme seal
Tavaliselt avaldan ma vaikset vastupanu, kui kodus tuleb jutuks, et kuhu me siis sel aastal perega sõidame. Iseenesest on minu jaoks juba piisav, kui sõita sada kilomeetrit Ärinale. Seal on absoluutselt teine maailm, millel pole mu igapäevase tegelikkusega suurt pistmist. Olen õppinud elu miniatuurseid külgi jälgima ja pisidetaile hindama. Ma näen nüüd linavästriku keksimises õuemurul ka juba teatud mudelit, mis iseloomustab suurriikide käitumist või muid olukordi, millest õhtustes uudistes räägitakse. Kõik tuuakse valmis kujul nina alla uurimiseks ja arusaamiseks. Mehhanismide mõistmine on suur nauding, palju suurem kui pidev kaasaelamine üldistele sündmustele.
Ometi leidsin end oma sünnipäeva hommikul lennukis, mis viis meid Sardiiniasse. Kui meie lapsed olid väikesed, siis ei tulnud mõttessegi, et võiks nendega kaugele maale puhkama sõita. Nüüd aga istub varsti kolmene Hermine mul süles ja muudkui pöörleb ja keerleb ja veerleb kahe kitsa istme vahel. Karl-Hendrik vaid jälgib vanema õe vahvaid piruette. Eespingil istuvad kaks naist, ühel pool pead roheline, teine kiilakas, ja muudkui pungitavad ja pööritavad silmi, ohivad ja ähivad. Peamiselt hirmust, et nüüd pistab titt kohe kisama, hakkab jalgadega istme seljatugesid taguma ja keerab kogu lennuki pea peale. Üldiselt on aga Itaalia poole peal hea lastega reisida. Bambini’le tehakse nende oma väravad ette-taha lahti, lennujaama naistöötajad ja mehedki on heldinud. Vähemalt selline nägu tehakse ja see on omavahelises suhtlemises kultuuriliselt soliidne käitumine. Sest alati võib inimene leida endas mingi vähemuse esindaja, kelle õigusi on rängalt ahistatud, ja tunda end solvatuna. Ja üldse – miks peakski oma suhtumist väljendavaid kriitilisi signaale pidevalt välja saatma?
Sõidame ringi. Kolm ööd ühes, kolm teises kohas ja nii mitu nädalat järjest. Tegelikult peaks pikemalt paigal püsima. Sest vaevalt oled ühe paigaga harjunud, saanud selgeks, kuidas poes käia, randa jõuda ja mis nurgalt ära pöörata, kui jälle paned asjad uuesti kokku ja oledki teel tundmatusse. Nii on muidugi ka inimese eluga tervikuna – just siis, kui kõik hakkab selgeks saama, tuleb ära minna. Sardiinias sellist tihket linnastumist ja kultuurilademeid ei ole, kui on Mandri-Itaalias. See-eest on siin vapustavad rannajooned ja kaljune maastik. Maanteel sõites lehvib kogu vaatepilt nagu õhuke roheline siidrätik tuule käes. Mäed kerkivad ja kaovad, orud voolavad ja suubuvad unistesse külakestesse. Mis mulle eriti meeldib, on see, et juba koristatud viljapõldudele on maastiku ilmestamiseks alles jäetud seal kasvavad korgipuud, nii üksiti kui väikeste salkadena. Praktiline pool, et peab saama segamatult kombainiga edasi-tagasi sõeluda, on taandunud esteetilisema ja inimlikuma tunnetuse ees. Sellised põld-puisniidud on romantilisele lambakarjusele, keda ma siin kahjuks kohanud ei ole, sobilikuks ja kosutavaks puuviluks kuumava päikese all. Istun siis ise seal, lõikan vast soetatud Pattada taskunoaga juustu ja mõtlen, et üldse on see saar kohati selline, nagu seda võis omal ajal Odysseus näha.
Vahelduseks sajab ka vihma. Ma olen seda sooja vihma oodanud terve aasta. Ja nüüd on ta kohal. Õigemini – mina, kliimapagulane, olen kohal. Mingis mõttes sain ma juba maikuus kodumaal Eesti suve kolm nädalat kuumust kätte. Iseenesest kliimamuutumine mulle meeldib. Mina küll ennast kettidega tehaste külge ei seo ja ei loobi Molotovi kokteile kapitalistide õuele. Las soojeneb, pealegi pole sugugi kindel, mis selle kliimamuutuse tingib. Vaatasin mõni aeg tagasi huvi pärast kliimakaarte ja viimase kolmesaja aasta jooksul on ikka hämmastavalt suuri muutusi Euroopas toimunud. Kuumenemist ja jahenemist on olnud mitmeid kordi. Ja ei raiutud siis vihmametsi ega paisatud CO2 laotusesse. Ma ei tea, kuidas see vihm nüüd siia saabus pärast eilset 37 soojakraadi. Võib-olla tõesti seepärast, et aednik oli eile jätnud ühe reha, piid taeva poole, ööseks peenarde kõrvale maha.
Kõndisin oliivide vahel. Meie siinse elamise juures on nad lihtsalt mäeküljel dekoratiivseks elemendiks. Oliivid kasvavadki siin sama metsikult võsana nagu mul kodumaal kreegid. Ka mina saen neid pidevalt vähemaks, ja ei jõua kuivanud oksi ära põletada. Hommikul oli üks jänes oma otsa leidnud. Lamas graatsilises poosis puude all rohus, tagumine jalg ära söödud. Ei tea, kes seda tegi. Siin on villas ka mitmeid abitöölisi mujalt maailmast, kuid usun, et nad vahest nii väledad ei ole. Õhtuks oli terve jänes kadunud. Kuigi ma teen peaasjalikult siin ise kohalikust toorainest süüa, siis korra käis küll jänese mõte peast läbi, aga jäin hiljaks ja ehk nii ongi parem. Väga hea on sütel grillida kohaliku veise steike, lammast ja kala. Kõik on värske ja liha on mahe ja pehme, pole vaja suurt maitsestadagi. Võtad põõsast rosmariini, salveid ja basiilikut ja läheb oliivisütel käima. Restoranid aga on, nagu on. Ühes kalakohas, kus kaalu järgi müüdi, saime kõvasti tünga. Maksin poole rohkem. Nagu ka kohalikult talumehelt oliiviõli ja veini, meloneid ja spargleid ostes. Aga mis siis – toidukraam on rustikaalne ja ülimaitsev. Nii olen ka mina jõuka Eestimaa kultuuriinimesena oma panuse vaese Itaalia talumehe toetuseks andnud.
Nagu mõned päevad varem Algheros selgus, siis kihutasid WRC rallimehed siin meie kandis ringi. Linnas olid ummikud. Mingid töömehed lihtsalt jõllitasid tuules lipendavat plekist silti ja ei teadnud, kuidas seda kinni panna. Üks sõidurida oli kinni, sajad autod seisid. Hommikul lendasid kaks helikopterit üle maja. Läksime ka vaatama, ikkagi Ott Tänak siin sõitmas! Mõned kilomeetrid sõitu serpentiinidel ja hakkasidki silma kohalike tohutud autokolonnid, pikad nagu Türi lillelaadale suundujate omad. Paras tohuvabohu oli. Karabinjeerid seisid ja vahtisid niisama, käed puusas, keset teed. Mustades säärsaabastes politseinikud sõitsid tsiklitega arutult edasi-tagasi. Kuumust oli 37 kraadi, higi tilkus, autosid pargiti kuhu juhtub. Mingid rallifännid rääkisid, et tegelikult pidid masinad siit läbi sõitma, aga kuna autod on ette pargitud, siis muudeti trassi. Ma kahtlesin selles, sest eemalt oli näha, kuidas mäeküljel meeletu tolmuvao sees lendab möirgav loom. Oli kuulda ka karjeid. Ja hiljem hambutut naeru. Kive lendas korralikult. Vanamehed istusid teeäärses kõrtsus, suitsud ja õlled ees. Mõtlesin, et miks siin, mitte trassi ääres. Hiljem sain aru. Äkki sõitis tohutu kärina ja plärtsumisega tolmune ralliauto meile aeglaselt vastu. Mina arvasin, et need on transamehed, kes kasutavad vanu ralliautosid ja ajavad siin mingit orgunniasja. Pärast selgus, et meie nina alt sõitsidki mööda Ogier ja Tänak, aga mina pidasin neid transameesteks. Vanamehed kõrtsus aga rääkisid ässadega juttu ja küsisid salvräti peale autogrammi. Sest see oli tee, mida mööda võistlejad finišisse jõudnult aeglaselt Sassarisse starti tagasi roomasid. Igatahes said nad rohkem rallit kui trassi ääres olijad.
Tagasi sõites mõtlesin, et see on ikkagi hea, et maailma rikkused on ühe protsendi käes. Ära nad seda üksinda süüa ja juua ei jaksa, siis korraldavad vähemalt lihtrahvale vahvaid meelelahutusi.
Nii et Tänak siin, meie homme seal. Ralli jätkub. Loodan koju tagasi tulles, et kõik on korda tehtud ja ilusad ilmad on tagasi.
Hendrik Toompere on Draamateatri lavastaja.
