Ma ei saa sinna midagi parata – mulle tohutult meeldib lennata. Kuigi seda ei tule praegusel ajal enam nii palju ette kui mõned aastad tagasi, naudin ma lendamist endiselt ja iga kord. Mulle meeldib, et saan end kõigest välja lülitada ja paariks tunniks eemalduda. Olla omaette oma mõtteis või siis kohal ja koos ini­mestega, kellega reisin. Ei saa meile saata, helistada ega muude argiste asjadega tegeleda. Saab lugeda, muusikat kuulata, mõelda, sihitult aknast välja vaadata, rahulikult vestelda kaaslas(t)ega. Paradoks seisneb selles, et ka kõige parem uni tuleb mul lennukis, nii et paljudel juhtudel ei mäleta ma isegi take-off’e.

Taimed

Taimed on fantastilised. Unistan korralikust toataimede džunglist meie kodus. Mulle meeldib neid kasta, ümber istutada, jälgida, kuidas nad kasvavad, otsida neile paremaid asukohti jne. Kevadine ümberistutamine on väga teraapiline tegevus minu jaoks.

Kirjutamine

Ma ei ole kunagi päevikut pidanud, aga märkmik on mul alati olnud ja ma naudin sinna kirjutamist. Mu märkmikus on kontsertide kavad, to-do list’id, laulusõnade katsetused, reisiplaanid ja igasugu muud mõtted. Kui mul on mingi plaan, siis päris plaaniks saab see alles siis, kui olen selle märkmikusse kirjutanud. Oma käega kirjutades võtan end kokku ja sõnastan oma mõtted enese jaoks paremini.

Tantsimine

Ma ei ole tegelikult suurem asi tantsuinimene, aga kõige vabastavam asi, mida ma tean, on see, kui mina või mu elukaaslane leiame uue „tantsuhiti“. Sellise, mis su abituks teeb. Üks viimaseid võis olla näiteks Sir Wasi „In the Midst of it All“ või Aropi „Kiki Miki“. Tantsime koos lastega neljakesi ennastunustavalt suures toas ja elame end välja. Sellistel juhtudel kohtab ennenägematuid muuve, tõelist tantsutahet ja omapärast huumorit. Peretantsu sessioonid esinevad ebaregulaarselt ja nende toimumine sõltub paljude juhuste kokkulangemisest (neid ei saa kindlasti planeerida), aga see on üks vabastavamaid asju, mida ma suudan ette kujutada. Ühtlasi naljakamaid. Piiritu rõõm koosolemisest.