Kui mul Suziga (loe: Keskiga) on kohting, sellest Mary-Jane (loe: IRL) ei tea. See võib olla liialt ohtlik, aga Issand küll, kui hea.

Või õpetussõnu iseendale laulust „Kuula mind!“:

Sa aja maha kiiresti nüüd võtma pead, et mõelda, mis väärt on su roll, sest nüüdki juba kuulda võib kõigi suust, et see mees on täielik loll.

Ent kogu see tohutu vaev ja valu – eks katsuge ennast sellisest brutaalpoeesiast läbi närida! – ei tasu ennast ära. See jätab mulje, nagu oleks säärane üleaisalöömine midagi kerget, naljakat ja mängulist.

Aga ei ole.

See on libe ja ligane tegu, ametikoha nimel enda ja oma erakonna positsioonist, seisukohtadest ja sõnumist loobumine. Mis kinnitaks valijale veel suuremate tähtedega: poliitikud ongi ostetavad, müüdavad, põhimõteteta, selgroota?

Midagi muud kui vastupandamatut ametikohakihku on siin väga keeruline näha. Seda sammu poleks juhtunud, kui Marko Mihkelson oleks IRList lahkudes ka riigikogust ära läinud ehk partei egiidi all saadud mandaadist loobunud. Tema asendusliige oleks täna just ­Aivar ­Riisalu, kes vastse IRLikana sai viimatistel riigikogu valimistel väga korralikud 1536 häält.

Näib, et ametikoha võimas magnet sikutab endiselt Eesti poliitikute kompasse paigast, nii mis mühiseb.

Selle kõige juures on väga raske midagi ette heita valitsevale Keskerakonnale. Neil oli ilmne probleem: nad on istunud aastatuhandeid ainuvõimul, nad on parteistanud linna­aparaadi, neil pole siiani olnud tahtmist ega põhjust kedagi teist (oponente, meediat, isegi uurimisasutusi) arvestada. Võib-olla nüüd tahtmist on, aga keegi seda ei usu, sest vaid oma supipada segades ja enda ridadest kuulekamaid edutades halvast mainest ei vabane.

Sellepärast otsiski Keskerakond eelmisel nädalal mööda laia maailma värskeid ja erakonnaväliseid nägusid, kellega oma linnavõimu ehtida ja kes oleks nõus oma renomee Keskerakonna maine nimel turule viima.

Paistab, et otsimine ei läinud just väga ladusalt, aga läbikukkumisega see üritus kah ei lõppenud. Züleyxa Izmailova viskus ainuvõimu rohepesema. Riisalu viskus ainuvõimu rahvalähedasemaks maalima. Ja Mart Luige kui endale meelepärase volikogu aseesimehe sai Keskerakond samuti pukki.

Näib, et ametikoha võimas magnet sikutab endiselt Eesti poliitikute kompasse paigast, nii mis mühiseb.

Ja rahvas võib ümiseda, hambad ristis, veel üht Meie Mehe hitti nimega „Eesti elu“:

Ole lüpsja, pankur, õpetaja, kaevur – elu neil kõigil on ühtmoodi niru. Depressiooni langenud on linnad, riigimehi kogu külarahvas kirub.

Samas, ärge ikkagi ümisege! See on päris jäle laul.