Mida tegi keskmine ja tubli Eesti inimene mai lõpus viie aasta eest? Rääkis ilmast, nagu tänagi. Sibullillede võrsetest – igatahes! Püsikute paigutus peenraservas – sellest polnud midagi tähtsamat. Need rahvuslikud tüviteemad on tänagi üliaktuaalsed. Aga see pole kõik.

Pool aju mõtleb ka muudele, hoopis suurematele asjadele. Välispoliitikale, Prantsuse valimistele, Euroopa allesjäämisele, NATO haprusele, Kremli agressiivsusele, terroristile Manchesteris, Briti veidrale peaministrile, Valge Maja määramatusele.

Ja see pool aju hoiab meid pidevalt ärevil ning pahatihti kahjuks kraadi võrra liiga kuumana. Sõnavahetused sotsiaalmeedias ja kommentaariumites muudkui keevad üle ja kõrbevad liiga sageli põhja. Nende vaidluste käigus on igaühel meist päris suur oht iseennast ära kaotada.

Kaitseliidu küljes tegutseb priitahtlike propagandatõrjujate grupp, kes peab blogi nimega Propastop. Nende tegevust käivitav mure on vägagi põhjendatud, sest Putini režiimi pidev mõjutustegevus nii siin- kui sealpool Atlandi ­ookeani on tänaseks rohkem kui tõestatud fakt. Valed, tõeväänamised, isiklikud ründed, laim, inimeste segadusse ajamine, vandenõuteooriate õhutamine ja levitamine – see kõik kuulub Kremli püsiarsenali. Ja me peamegi selle läbi nägema, õnneks enamasti ju näeme ka.

Paranoiale ja hullu­meelsusele ei peaks vastama vägevama paranoia ja hullu­meelsusega.

Aga selle käigus ei tohi minna päris ogaraks. Oma viimases postituses väitis Propastop, et Vene multifilmisari „Maša ja karu“, mis vahepeal meiegi laste seas väga popp oli, on Kremli propagandatööriist, vorm sealsest „kodeeritud poliitilisest sõnumist”.

Miks?

Sest Mašal on mõnikord peas tankisti­müts, mõnikord aga miilitsamüts. Aeg-ajalt „vilksatavat“ mõned teisedki Nõukogude Liidu sümbolid. See tegevat multifilmist propagandatööriista.

Mulle tundub, et suures kaitsetuhinas võime muutuda selle sarnaseks, kelle eest ennast kaitseme. Paranoiale ja hullumeelsusele ei peaks vastama vägevama paranoia ja hullumeelsusega.

Iga väikelapse vanem teab, kui raske on võita sõda multikate vastu. Eriti raske on aga võita väljamõeldud sõda.

Nagu viimase kümmekonna aasta jooksul tavaks, pidas ka mulluse parima kõne Obama.

Seekord ei olnud tal aga imelik eesnimi Barack Hussein, vaid kaunikõlaline Michelle. Ameerika Ühendriikide eelmine esileedi rääkis mullu juulis Demokraatliku partei valimiskongressil, mis teeb Ameerika (või mis tahes muu riigi) tugevaks ja kuidas ses pingelises õhustikus väärikaks jääda.

Ta ütles: „Me ju teeme oma lastele selgeks, et tuntud tegelaste poolt teleris kasutatavad vihkamist täis sõnad ei esinda meie tõelist vaimu. Me ju selgitame neile, et kui keegi on julm või käitub kui tülinorija, siis me ei lasku nende tasemele. Ei, meie moto on: kui nemad laskuvad madalale, siis meie tõuseme kõrgemale.“