„Mis see on, see on nii hea!” uuris üks naine pakkujatelt. „See on vegan toorkook,” sai ta vastuseks. Selle peale läbis uudistajaid jahmatuskahin: miks te ometi ei öelnud, mida meile pakute! Reaktsioon oli niivõrd negatiivne, et üks naine sülitas tüki demonstratiivselt prügikasti.

Matthias Kalev kirjutas Ekspressis repliigi eriti radikaalset veganist ja nimetades seetõttu kõiki temasuguseid veganeid nuhtluseks. Trend on osale ühiskonnast niivõrd pähe hakanud, et on kaotatud viisaka käitumise tunne.

Lauluväljakul juhtunud loo jutustas aga vegankohvikus töötav Pille-Riin Priske. Tema näeb veganina seda teemat pisut teisiti.

„Mul on isegi piinlik küsida söögikohtades... Või õigemini, ma ei taha olla koormaks, aga teine kord pean ikkagi küsima, mis toidu sees on, sest mul on tugev piimaallergia,” räägib Priske. Ta ei ole eriti kunagi liha armastanud, loobus sellest mõneks ajaks juba põhikoolis käies. Viimased neli aastat on ta teadlikumalt uurinud, mida tähendab veganlik ellusuhtumine ning selle järgi talitanud. Ka liha ei kuulu enam viimaseid aastaid menüüsse.

„Mul on täiesti ükskõik, kas inimesed teavad, et ma vegan olen või mitte,” ütleb Pille elukaaslane Sander Meister. Tema jaoks on veganlus arukuse küsimus. Kui hoolid planeedist, ela vähemkulukalt. See ei tähenda ainult, et toidulaualt kaob liha, vaid laiemat valikut sellest, mida osta või tarbida. Priske on sellest lähtuvalt vahetanud kosmeetikatooted vegan-märgisega kaupade vastu.

„Muidugi on paljud veganid sellepärast veganid, et nad tahavad kuhu kuuluda. Aga isegi siis teevad nad tegelikult maailmale kasu,” märgib Meister. „Ma ei keeldu suhtlemast inimestega, kes söövad liha, mul pole sellega mingit probleemi. Juhuslikult on mu sõbrad targad ja edukad inimesed, kes oskavad ise uurimistööd teha ja saavad aru, mis on mõistlik ja mis lihtsalt mõttetu. Nii lihtne see ongi.”

Pille Riin ja Sander on pidanud ikka ja jälle tuttavate või isegi pereliikmete ees vastama küsimustele, kas ikka kindlasti liha ei taha ja kas isegi jõululauas mitte. Taluma siin-seal altkulmupilke, kui kuidagi nende toidusedel ilmsiks tuleb. Ise nad loosungiga „Me oleme veganid!” eal toidukohtadesse ei sisene, räägib paar. Ka on uuritud Pillelt, kas ta Sanderile sõnaõigust jättis, enne kui ta veganiks muutis. „Tegelikult on just Sander see aktiivsem pool,” sõnab Pille.

Meister on kindel, et Eestis läheb veel palju aega, enne kui veganlikust mõttemaailmast täielikult aru saadaks. Selleks tuleb palju lugeda, end kurssi viia ja pidevalt uute temaatiliste artiklitega kursis hoida.

Aga miks mitte astuda üks lihtne samm ja maitsta veganbrugerit, selle asemel et see tobeda trendina hukka mõista, küsib ta. Sealt edasi aga veganite elupõhimõtetega kurssi viia. Kui ei meeldi, ära hakka veganiks, ütleb Meister. Kuigi tema hinnangul võiks veganite maailmavaade laieneda riiklikule toitumiskavale nagu näiteks on tehtud Californias.

„Kumb on imelikum: kas inimene, kes ütleb, et ta ei söö midagi või see inimene, kes ütleb, et ta põhimõtteliselt ei söö midagi, kus pole seda ühte asja?” küsib ta.