EKSPRESSI ARHIIVIST: Viimaste aastate õudseim kuritegu. Tapja on leidmata
Viimaste aastate ühe õudseimas kuriteojuhtumis on süüdlane seni leidmatata. Varvara Ivanova jäi Narvas kadunuks 2012. aasta 18. märtsil. Tema surnukeha leiti viis päeva hiljem Narva jäähalli juurest, kuhu kurjategija selle tõi. Uurimine tuvastas, et tüdruku kaelal olid kägistamise jäljed, tema suhtes oli toime pandud seksuaalkuritegu.
Ekspress kirjutas Varvara juhtumist viimati 2014. aasta märtsis. Taasavaldame toonase loo Viktoria Ladõnskaja sulest.
18. märtsil möödub kaks aastat 9aastase Varvara Ivanova kadumisest. Tema seksuaalse vägivalla ja kägistamise jälgedega surnukeha leiti viis päeva hiljem Narvas tüdruku kodumaja lähedalt.
Konkreetne küsimus “miks tapja on tänaseni leidmata?” pole uurimist juhtiva vanemprokurör Anneli Pärdi jaoks meeldiv. “Sellele, miks teda ei ole siiani leitud, saan vastata mõni aeg pärast seda, kui ta ikkagi leitakse. Me töötame. Ma loodan, et see kuritegu avastatakse.”
Prokuratuur on uurimistulemustest rääkides ettevaatlik: ühest küljest peab vastama üldsuse põhjendatud küsimustele, teisest küljest aga ei tohi häirida juurdluse käiku. Sellepärast hoiatab Pärt kohe alguses, et konkreetseid versioone ei tohi avaldada.
Prokuratuur tegeleb korraga mitme versiooniga. Kaheaastase uurimise jooksul on tehtud rohkem kui tuhat DNA-analüüsi, mille tarvis Eesti on palunud abi ka välismaistelt ekspertidelt. Eesti spetsialistid on teinud koostööd Saksamaaga, Eestis on käinud kriminalistikaeksperdid Inglismaalt ja Venemaalt. Asjaga seoses on kuulatud üle umbes tuhat inimest. Hetkel tegeleb Varvara Ivanova asjaga 20 korrakaitseorganite töötajat.
“Praeguseks saame öelda, et pedofiilia on meie ühiskonnas muutunud teravaks probleemiks,” ütleb Anneli Pärt. “Osalt tänu Varvara juhtumile on inimesed hakanud sellesse tähelepanelikumalt suhtuma.”
Möödunud aastal fikseeriti Eestis 120 pedofiiliaga seotud juhtumit. Seda on kolm korda rohkem kui varasematel aastatel. Pärdi sõnul on politseil nüüd olemas spetsiaalne monitooringusüsteem. “Me saame tuvastada, kes vaatab oma arvutist lapspornot ulatuses, mida ei saa enam nimetada juhuslikuks.”
Kuid seoses Varvara Ivanova tapmisega liiguvad narvalaste hulgas mitte niivõrd juhtunu võimalikud versioonid, kui poliitikute ja ametnike siiani täitmata lubaduste kaja. Linlased ootavad ikka veel turvakaameraid ja nooremate klasside lastele lubatud paanikanupuga käevõrusid. Inimestel, kelle psüühika sai juhtunu tõttu kannatada, on raskusi rehabilitatsiooniabi saamisega.
“Meil on raske selle juhtumi üksikasjadest rääkida. On suur hulk asju, mida ei pea teadma ei avalikkus ega ka kurjategija, kes võib samuti ajakirjandust lugeda,” ütleb Pärt. “Kuid ma kinnitan, et töö käib. Ja töötatakse tõsiselt. Asja pole unustatud. Ja see on endiselt juhtum number üks.”
23. märtsil 2012 oli kurjategija toonud Varvara Ivanova surnukeha jäähalli tagusele tühermaale. Hall asub tapetud Varvara kodumaja lähedal, 26. Juuli tänavas. Kaks aastat tagasi seisid seal veel vanad betoonmüürid. Varvara surnukeha oli jäetud üsna sõidetava tee lähedale, kanalisatsiooniluugi kõrvale. Teisel pool teed on eramajad, õuel igale häälele haukumisega reageerivad koerad.
Praegu näeb surnukeha leidmise koht hoopis teistmoodi välja: betoonmüürid on lammutatud, kanalisatsioonikaev kinni aetud, pinnas tasandatud. Alles on jäänud vaid peenike puukene, selle all mänguasjad, ikoon ja põlenud küünlad. Ja puu ühel oksal ripub paela otsas kuldset vilepilli mängiv ingel. Samasugune pilliga inglike on ka Riigiküla surnuaial Varvara Ivanova haual kasvava puu küljes.
Pühapäev, 2012. aasta 18. märts. Õhtuvidevikus mängib 9aastane Varvara Ivanova oma viiekorruselise kodumaja juures Narvas 26. Juuli tänavas. Hoovile on kuhjatud lumehunnik ja mingil ajal läheb tüdruk tuppa riideid vahetama. Hiljem aknast välja vaadates näeb ema Natalja Ivanova oma tütart viimast korda elusana.
Varvara töölt tulev isa ei näe tütart maja juures mängimas ja pärib abikaasalt Varvara järele. Kella seitsmeks õhtul saab selgeks, et tüdruk on kadunud. Tema mobiil on välja lülitatud. Vanemad pöörduvad veel samal õhtul politseisse, sest on veendunud, et tütar ei ole õuelt omapäi ära läinud.
Varvara Ivanoval on haruldane nahahaigus. Tõbi avaldub õige pea pärast tüdruku sündimist, suu ümbrusse ja limaskestadele tekkivad punased täpikesed. Varvara meditsiiniõest ema ja sanitarist isa arvavad esialgu, et lööve on seotud allergiaga. Kuid uuringud TÜ Kliinikumis näitavad, et Varvara põeb kandidoosi ehk pärmseene sündroomi. Tavaliselt allub kandidoos ravile, kuid Varvara organismis on defekt, mis ei lase haigusega võidelda. Seepärast on seen haaranud ka suu, küüned ja seedetrakti ning sellest pole võimalik lahti saada. Tartu arstid diagnoosivad tal haruldase haiguse: krooniline naha ja limaskestade kandidoos. Eestis on seda haigust põdevaid lapsi kõigest kaks. Ravimiseks on vaja raha, mida perel ei ole. Ajakirjanduses avaldatakse üleskutse Varvara raviks annetada, ja inimesed – sõltumata rahvusest või elukohast – abistavad tüdrukut ja tema peret.
Natalja vanem poeg, Varvara vend, on tüdruku kadumise hetkel Soomes vangis. Vangistamine on seotud narkootikumidega.
Pärast tüdruku kadumist peab politsei esialgu tõenäoliseks, et laps on läinud koolivaheajal omapäi seiklema. Vabatahtlikud hakkavad järgmisel päeval tüdrukut otsima ja oletavad alguses, et temaga võis juhtunda õnnetus: ta on jäänud auto alla, kukkunud vette või kanalisatsioonikaevu jne. Tragöödia ühendab rahvast, varem pole Narvas toimunud nii massilist inimese otsimist, millest on teadlik kogu linn.
20. märtsil 2012 algatab politsei kriminaalasja “vabaduse võtmine seadusliku aluseta, kui see on toime pandud noorema kui 18aastase isiku suhtes” paragrahvi alusel. Vabatahtlikud abistavad politseid, teevad koostööd ja tegutsevad koordineeritult. Reedel, 23. märtsil leiab üks vabatahtlikest Varvara surnukeha. Leiukoht asub umbes 500 meetri kaugusel tüdruku kodumajast, jäähalli taga, vanade betoonmüüride ja kanalisatsioonikaevuga tühermaal.
Koht, kust Varvara leiti, näeb praegu välja teistmoodi kui kahe aasta eest. Siin ei ole enam betoonmüüre – need on lammutatud ja kogu tühermaa tasandatud. Kaevuluuki pole samuti. Tragöödiapaika meenutab vaid puu, mille all on mänguasjad, ikoon, küünlad.
Varvara Ivanova surnukeha oli jäähalli juurde toodud. Teiste sõnadega: kuritegu oli pandud toime kusagil mujal. Tüdruku kehal olid seksuaalse vägivalla jäljed. Surma põhjus: lämbumine. Surm ei saabunud surnukeha leidmise päeval.
Need viis päeva, mille jooksul Varvarat otsitakse, on ilm Narvas väga muutlik, sajab lund, lörtsi ja vihma. Tüdruku surnukeha leitakse lume alt.
Uurimise alguses räägib üks poiss, et nägi, kuidas Varvara viidi mingi autoga minema. Hiljem võtab poiss oma tunnistuse tagasi. Politsei kontrollib tema öeldut ja teeb kindlaks, et poisi kirjeldatud kohas töötanud turvakaamera ei fikseerinud sündmusi, millest poiss räägib.
2014. aasta märtsis ei näe Narva linn eriti meeldiv välja: kõikjal üleskaevatud tänavad, nukkerhallid majad. Ja iga inimene selles linnas teab, milline õudne tähtpäev on lähenemas.
Varvara Ivanova ema Natalja on tütrega juhtunu pärast pöördunud ka selgeltnägijate poole. Viis sensitiivi pakkusid välja viis erinevat versiooni. Kuid Varvara ema ütleb, et ta ei saa öelda, nagu oleks keegi neist eksinud: “Ma pean võimalikuks, et üks neist versioonidest võib osutuda õigeks.” Natalja kavatseb pöörduda veel kuuendagi selgeltnägija poole.
Prokuratuur omakorda teatab, et tegeleb ka ekstrasenside versioonidega. “Me kontrollime neid versioone. Meile on tulnud sadu kõnesid paljudelt asjaga mitteseotud inimestelt. Ja me ei heida kõrvale infot, millest võib olla kasu,” ütleb uurimist juhtiv vanemprokurör Anneli Pärt.
Ekspress kogus kokku ekstrasenside ajakirjanduses ilmunud arvamused.
Eesti selgeltnägija Ilona Kaldre, kes on väga populaarne eelkõige Venemaal ja endise N Liidu riikides. Sai tuntuks pärast Vene telekanalitel näidatud “Selgeltnägijate tuleproovi”. Kanali 3+ saates “Täna õhtul otse-eetris” ütles Ilona Kaldre 13. detsembril 2012:
“Kui ekstrasens tegeleb mingi probleemiga, siis ta ei pane seda reeglina suure kella külge. Kui see Varvaraga juhtus, olin Ukrainas. Minu poole pöörduti. Olin otsingutega seotud. Lõpuks surnukeha leiti. Mis puudutab tapjat, siis seda on siiski paslik küsida politseilt. Mina ei ole politseitöötaja. Mul on selle asja kohta oma mõtted. Ma olen neist rääkinud. Kuid igaüks peab tegelema oma asjaga. Meil on spetsiaalselt väljaõpetatud inimesed. Kui minu poole pöördutakse, ma aitan. Kuid ma ei ole kurjusega võitleja. Ma ei hakka kihutama mööda Eestit ringi kurjategijat otsides.”
TV3 kutsel Tallinna saabunud maailma tugevamaid sensitiive Veet Mano rääkis 13. mail 2013 pressikohtumisel Tallinna Teletornis ajakirjanikele, mida ta oskab öelda Narvas tapetud 9aastase Varvara Ivanova surma kohta.
“See oli keegi, keda ta tundis. Sellepärast ta tapetigi. Loomulikult oli see mees. Võib-olla teab asjast kaks inimest. See on keegi, kes jahib lapsi. On tähtis see inimene leida, sest see võib uuesti juhtuda. On vaja vaadata kõiki inimesi, kes olid ta ümber. Ta on siiani Eestis ega ela kaugel kohast, kus elas see tüdruk. See ei juhtunud selgest taevast, et sõitis mööda ja võttis ta kaasa. Keegi jälgis. Jälgis ja ootas, plaanis õiget hetke, et seda teha. Nagu professionaal, haige professionaal.”
