EKSKLUSIIV: Imre Arakas käis uuesti läbi tee, kust kaudu ta 1979. aastal Toompeal kohtust põgenes. Intervjuus räägib ta oma elust, Mart Laarist, Kalev Kurest ja Assar Paulusest.

Seisame Imre Arakasega Toompeal Kohtuotsa vaateplatvormil, kust avaneb kaunimaid vaateid vanalinnale ja Viru hotellile.

„Kui kõrgelt sa alla hüppasid?“ küsin.

See juhtus 1979. aasta 18. aprilli õhtul. Kahekümneaastane Arakas oli just põgenenud Kalinini rajooni rahvakohtust. Kohus pidas istungeid Stenbocki majas, kust juhitakse täna Eesti riiki. Peaminister Taavi Rõivas polnud siis veel sündinud.

Arakas oli kolme teda valvanud eestlasest miilitsa vahelt kohtusaalist välja tormanud. Teda ei peatanud tagaajajate hüüded ega püstolilasud.

Algul kavatses ta lahkuda Toompealt Tiesenhauseni maja tagusest nõlvast alla laskudes. Lapsepõlve mängudest tuttav läbipääs oli aga tol õhtul tellingutega suletud.

Nii jooksis noormees vaateplatvormile, heitis end üle ääre ja hakkas mööda püstloodis kiviseina alla ronima.