Kaks päeva juhtis kapten Kondranin laeva eriti võimsates tormituultes.

Peatuda ei saanud, sest seisva laeva lükkavad tohutud lained ümber. Tuli edasi liikuda. Tihti möödusid päevad tormimöllus, tuul räsis kaks miljonit eurot maksvat sonarisõidukit laeva ninas. Nii otsiti kadunud Malaysia Airlinesi reisilennukit.

TAGASI KODUS: IdaVirumaalt pärit kapten Igor Kondranin meenutab Toila rannas, kuidas ta India ookeanist 11 kuu jooksul kadunud Malaisia reisilennukit otsis. Ta oli üks esimesi Fugro kapteneid, kes 2014. aastal otsinguid alustas.

Need kaks hiidlainetes möllatud päeva jäid Kondraninile eriti eredalt meelde.

„Valmis peab olema,“ tunnistab Kondranin uppumisohu kohta. „Ja me olime valmis.“

Eestlased otsisid kadunud Boeingut

Ta on Ida-Virumaal üles kasvanud Vene kodanik, kes peab end eestlaseks. Ta ütleb mitu korda: „Ma olen eestlane, mu naine on eestlane, mu lapsed on eestlased!“

Peale kapteni töötas meeskonnas mitu Eestiga seotud inimest. Näiteks üks vaneminsener oli eestlane ja teine Eestis elav leedulane. Lisaks oli eestlane laeva teine insener. Kokku oli missioonil Fugro pressiesindaja Rob Luijnenburgi sõnul kuus Eestis elavat või Eestist pärit inimest.

Vahel võisid meremehed nädal aega välja puhkamata olla. Pidev kõikumine ja prõmmimine ajasid kapteni üles. Kapten Kondranin vastutas 34-liikmelise meeskonna ja hinnalise varustuse eest, mida laev kandis.

Tuhanded reisilennuki pardal olnud reisijate lähedased ootasid hinge kinni pidades, mida ­otsijad ookeani­põhjast leiavad. Kapten Kondranin ja tema meeskond oli nende viimane lootus.

See on esimene kord, kui reisilennuki vrakki otsinud laeva kapten räägib avalikult oma elust ja tööst.

Kapten Igor Kondranin räägib oma tööst meremehena. Video Tiit Blaat

Mis juhtus Malaisia lennukiga?

Kolm aastat tagasi, 8. märtsil kell 00:41 tõusis Malaisia pealinnast Kua­la Lumpurist õhku Malaisia Airlinesi lend MH370. Pardal oli 239 reisijat ja meeskonnaliiget 14 riigist, neist 7 lapsed. Varahommikuks pidid nad jõudma Hiina pealinna Pekingisse.

Vähem kui tund aega hiljem kaldus lennuk kursilt, välja lülitati õhusõiduki side adresseerimis- ja ettekandesüsteem (ACARS), seejärel transponder. Õhusõiduk lendas veel kuni seitse tundi. Seda teame tänu satelliidile, mis püüdis viimase signaali kinni varahommikul kell 8:11 India ookeani lõunaosa kohal, arvatavasti umbes 1600 kilomeetri kaugusel Austraalia läänerannikust.

MÜSTILINE KADUMINE: Malayisia Airlinesi reisilennuk kadus kolm aastat tagasi, siiani pole seda leitud.

Rohkem lennukist märke ei olnud, ta kadus nagu tina tuhka. Järgmise kolme aasta jooksul ulpis India ookeani saartele ja Aafrika rannikule üle 20 lennuki kere- ja tiivatüki. Arvatakse, et need kuuluvad kadunud lennukile. Mootorit, musta kasti ega lennuki keret pole leitud.

MH370 hukk on üks ajaloo mõistatuslikumaid lennuõnnetusi. Kohe hakkasid levima väljamõeldised ja kuulujutud. Pakuti, et lennuk jõudis Kasahstani või et see ei kukkunudki alla, vaid langes ufode saagiks.

Kust lennukit otsiti?

Austraalia valitsus palkas ülesannet täitma Hollandi eraettevõtte Fugro, mis tegeleb maastiku-uuri­ngutega. Fugros töötab üle 10 000 inimese.

Rahvusvahelised lennunduseksperdid arvutasid viimaste signaalide järgi välja paiga, kuhu lennuk oleks võinud kukkuda. Kaardile märgiti ala, mis on umbes sama suur kui Läti ja Leedu kokku. See ala tuli otsast otsani läbi kammida. Selleks kasutati hulga sensoritega varustatud veealuseid droone, üks sensoritest oli isegi võimeline lennuki kütust haistma.

See polnud kerge paik otsimiseks. Vee sügavus kõigub sealkandis 2,6 kilomeetrist 6 kilomeetrini. Ookeani põhjas on kõrged veealused mäed ja sügavad orud. 30 protsenti merel oldud ajast tuli otsingud peatada tugevate tormide tõttu.

Kapten Kondranin arvab, et lennukivrakki otsiti õigest kohast, nad lihtsalt ei leidnud seda üles. See on tema isiklik, mitte ettevõtte arvamus.Fugro pressiesindaja ütleb, et Fugro tehnoloogia on tipptasemel ja pole võimalik lennuki rususid mere põhjas mitte märgata. „Lennukit ei ole seal,“ ütleb ta.

Jõulude ajal läkitasid Malaisia lennuki pardal olnud reisijate lähedased laevale kaarte: soovisid häid jõule, kirjutasid sooje sõnu.

Lähedastele püüdis kapten Kondranin mitte mõelda: „Seda peab võtma kui järjekordset projekti, muidu pole võimalik rahulikuks jääda.“

Lennuki asemel leiti vanu laevavrakke

Fugro otsis Malaisia lennukit kaks ja pool aastat. Selle aasta jaanuari keskpaigas otsingud seisati, sest polnud tulemusi.

Lennuki asemel leidsid Fugro meremehed mere põhjast muud kraami. Näiteks kaks 200 aastat vana laeva ja väikse ankru, mida Fugro sensorid suutsid mere põhjast avastada.

Operatsiooni oli kaasatud 200 meeskonnaliiget. Fugro ettevõttest teostasid otsinguid peamiselt kaks laeva: Fugro Equator ja Fugro Discovery. Kondranin juhtis Discoveryt, mis on endine Norra piirivalvealus. (Teisel laeval Equator töötas neli Eestis elavat venelast.)

KARMID OLUD: India ookean nalja ei mõista. Pildil demonstreerib merejumal oma võimu  Fugro Equatori peal.

Tööle jõudmine võttis aega. Igor lendas 36 tundi Austraalia läänerannikule, läks sealt Fremantle’i sadamasse, siis seilas kuus päeva otsingupaika. Kuus nädalat otsis ühe laeva meeskond, järgmised kuus nädalat teise laeva meeskond.

Pidevalt käisid pardal külalised: Austraalia peaministri asetäitja Warren Truss, Austraalia transpordi ohutuse büroo ja valitsuse esindajad.

Endine tuumaallveelaevaspets

Üksteist kuud pärast otsingute algust palus eestlasest kapten end teisele projektile üle viia.

„Inimesed ei ole loodud nii karmide tingimuste jaoks,“ ütleb Kohtla-Järvel ja Toilas üles kasvanud kapten. Ta tahtis rohkem perega aega veeta.

PALJU NÄINUD: Kapten Igor Kondranin on seilanud kõikides ookeanides, aga kusagil pole ta nii karmides tingimustes pidanud töötama nagu India Ookeanis Malaisia reisilennuki vrakki otsides.
Jalutame kapteniga Toila rannas. Tuul pillub laineid vastu kive ja fotograaf tõmbab lõdisedes salli tugevamini ümber kaela. „Toila meri on metsik!“ ütlen. Meremeest ajab see naerma. Mis siin metsikut on? Endal hõlmad valla, meenutab kõiki ookeane näinud mees mänge ja seiklusi Toila rannas, kust sai alguse tema armastus mere vastu.

Pärast Kohtla-Järve põhikooli lõpetamist astus 15aastane Igor mereväekooli. Ta tahtis käia meremehest ja insenerist vanaisa jälgedes.

Ta lõpetas admiral Nahhimovi nimelise mereväekooli ja õppis seejärel tuumaallveelaevade navigatsioonisüsteemi inseneriks. Pärast seda teenis kümme aastat Nõukogude ja Vene mereväes ning edutati brigaadi navigatsiooniosakonna ülemaks. Kõrge positsiooniga pidi kaasnema ligipääs riigisaladusele.

Aga läks teisiti.

1996. aastal võeti Venemaal vastu seadus, mis keelab ligipääsu riigisaladusele inimestel, kellel on sugulasi välisriigis. Igori naine ­Tiina Tarvo ja tema lapsed Toomas ja Katie on eestlased, mehel paluti lahkelt lahkuda.

„Ma ei olnud venelaste jaoks piisavalt usaldusväärne,“ ütleb ta. Perekond kolis Ida-Virumaale tagasi, aga ka eestlastele polnud Igor piisavalt usaldusväärne.

Eesti kodakondsuse seaduse järgi ei anta kodakondsust neile, kes on teeninud teise riigi relvajõudude kaadrisõjaväelasena.

Esimene eestlane Hollandi firma palgal

KAPTENI KONTOR: Oma tööruumides Fugro Discovery pardal võttis kapten Igor Kondranin vastu raskeid otsuseid. Selle laevaga on ta neli aastat seilanud.
Hollandi ettevõttele Fugro oli kapten Kondranin piisavalt usaldusväärne. 2006. aastal töötas ta Norra ettevõttes Shipman ja oli parajasti Peterburis treeningutel, kui sai telefonikõne. Küsiti, kas ta tahaks Fugro jaoks töötada. Fugro oli üks Kondranini unistuste töökohti, aga ta polnud veel tihanud kandideerida.

„Ma ei tea, kuidas nad mu leidsid!“ ütleb ta. „Ma ei teinud selleks midagi erilist. Olin mina ise.“

Kondranin oli Fugros esimene idaeurooplane brittide ja norrakate seas. Ta meelitas enda järel Hollandi ettevõttesse ka teisi kodukandi meremehi. Algul vaadati sellele veidi viltu, nüüd on firmas meremehi paljudest riikidest. „Eestlased on head meremehed, töökad ja usaldusväärsed,“ ütleb kapten Kondranin.

Pärast lennukivraki otsinguid suundus ta Vietnamisse, siis Taani ja lõpuks kodu lähedale Läänemerele.

Poole aastast veedab kapten kodus naise Tiinaga („Tema tööks on olla mu naine ja ta saab selle eest head palka!“), mängib lapselaps Martiniga („Mu parim sõber!“) ja naudib konjakit.

Aga uus töö juba ootab. Järgmiseks sihtpunktiks on Põhjameri – meeskond läheb üle vaatama nafta- ja gaasijuhtmete seisukorda.