Eesti vanainimesed istuvad liftita kortermajades lõksus

Liftita kortermajad isoleerivad eakaid enneaegu ühiskonnast. Keegi ei tea, kui palju selliseid inimesi Eestis võiks üldse olla.

Mu vanavanaema koos oma tütre ja lastelastega kolis kõigi mugavustega majja 1965. aastal. Suur kolmetoaline korter eraldati Mustamäele, toona ülimat moodsust esindava viiekorruselise paneelmaja kõige ülemisele korrusele. Kui viieaastase poisina vanavanaema külastamisest esimesi mälestusi looma hakkasin, polnud ta oma kodust väljunud juba 15 aastat.

Kodanlikul ajal lastehalvatuse läbipõdenuna oli isegi tavaline kõndimine vanavanaemale hilisemas eas vaevaline ettevõtmine ning ühest kukkumisest saadud luumurrust piisas eluaegse hirmu tekitamiseks.