Ei. Või kas see läheb arvesse kui Eesti muusikud laulavad välismaiseid laule? Muidu aga mitte.

Mida siis kuulad?

Klassikat ja K-poppi.

K-pop tähendab Korea popmuusikat ja niimoodi räägib Grete, 15aastane koolitüdruk Tartu lähedalt Kõrvekülast. Hiljem Grete siiski täpsustab, et Eesti artisti esituses klassikapalu ta vahel ikka kuulab ja Arvo Pärt on ka täitsa tore. Tema kodu, maasikavahuroosa puitmaja, kruusatee, valge aed ja maja katus, mis tihedalt täis laotud päikesepaneele, oleks nagu välja astunud mõnelt piltpostkaardilt, millega tahame Eestit maailmale tutvustada: moodne ja vana, traditsiooniline ja globaalne koos. Grete tuba maja teisel korrusel avab pilgu järgmisesse maailma. Seinal plakatid korea (ning vähemal määral jaapani) keeles ja tähed nende tähestikust, nurgas süntesaator koreakeelsete partituuridega, mitmesugused Korea kaardid, fotod, volditud mänguasjad, koreakeelsed raamatud. Aknast paistab Eesti kevad, siinpool akent aga asume Korea pinnal.

„Ma olen eksoell,“ ütleb Grete ja lisab „EXO-L on EXO subunit.“