Kui rootsi juurtega Pärnu arst Peter Hermann Stillmark (1860-1923) näinuks ette, millise Pandora laeka tema avastus avab, jätnuks ta võibolla oma doktoritöö kirjutamata. Kuid Stillmark oli teadlane, mitte selgeltnägija. 1888. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja, mis kirjeldab ritsiini isoleerimist. Oma tööga pani ta aluse lektiinide keemiale, mis toona paraku vajus unustusse. Stillmarki uurimus lihtsalt oli ajast kaugelt ees – mõiste lektiinid võeti kasutusele alles 1954. aastal. Tänapäeval tuntakse juba üle 600 lektiini, mida kasutatakse analüütilises keemias, meditsiinilises diagnostikas, biotehnoloogias ja vähkkasvajate ravis.

Pärast Tartu Ülikooli töötas Stillmark arstina Märjamaal ja Helmes ning alates kevadest 1895 Pärnus. Kuurortlinnaga jäi seal arsti ja kooliõpetaja ametit pidanud Stillmark seotuks kuni surmani. Ta läks manalateele 23. juunil 1923 ja on maetud Alevi kalmistule. Aastakümneid hiljem tunnustas Tartu Ülikool oma kasvandikku, asutades silmapaistvate lektiiniuurijate autasustamiseks Stillmarki-nimelise medali.

Surmav vihmavarjutorge

Ritsiin mõjub kõige tõhusamalt süstituna – sel juhul pole ohvril mingit šanssi ellu jääda. Nii kaotas oma elu Bulgaaria dissident Georgi Markov, ilmselt kuulsaim ritsiini ohver. Markov põgenes kommunistlikust Bulgaariast 1969. aastal ja asus elama Londonisse, teenides leiba ajakirjanikuna. 7. septembril 1978 torkas tundmatu mees Markovit Waterloo silla lähedal vihmavarjuga jalga.

Kohe pärast torget hakkas Markovi kehatemperatuur kiiresti tõusma. Arstid ei näinud selles algul midagi erilist, nende arvates oli Markovit tabanud tavaline viirusinfektsioon. Ent päev-päevalt haige seisund halvenes ning Markov suri. Politsei teda küsitleda ei jõudnud, küll aga tuvastati surma põhjus lahkamise käigus. Nimelt avastati ohvri sääremarjas väike metallkapsel, milles oli ritsiin.

Mitte ainult vihmavari, vaid ka Markovi tapnud ritsiin valmistati Nõukogude Liidus, KGB erilaboratooriumis (teaduslik laboratoorium nr 12).

1992. aastal väitis KGB endine ohvitser Oleg Kalugin, et Markovi mõrva tellis Bulgaaria punadiktaator Todor Živkov. Kalugini sõnul varustas KGB 1978. aastal oma Bulgaaria ametivendi spetsiaalsete, tapmiseks mõeldud vihmavarjudega. Markovi tapnud eksemplar toimetati Inglismaale Moskvast diplomaatilise postiga.

Mitte ainult vihmavari, vaid ka Markovi tapnud ritsiin valmistati Nõukogude Liidus, KGB erilaboratooriumis (teaduslik laboratoorium nr 12). Seal loodud mürgid pidid ohvri tapma nii, et viimase surm jättis loomuliku mulje ning ritsiin sobis selleks.

Kasvav oht Euroopas

Tänavu veidi enne jaanipäeva vahistati Saksamaal tuneeslane, kellelt leiti tappev kogus ritsiini ja pommimaterjale. Mees kavandas jõhkrat bioloogilist rünnakut. „Oli tehtud väga konkreetseid ettevalmistusi ründamaks bioloogilise pommiga,“ teatas kriminaalpolitsei ülem Holger Münch. Tema sõnul oli see Saksamaal esimene taoline juhtum.

RITSIINI OHVER: Bulgaaria dissident Georgi Markov, kes tapeti mürgise vihmavarjutorkega.
Sisserändajana novembris 2016 Saksamaale saabunud tuneeslane on abielus sakslannaga ja paaril on neli last. Nende korterit Kölnis ründas Saksa politsei eriüksus ning nende elukohast leiti suures koguses ritsiini valmistamiseks vajalikke riitsinuseseemneid. Kui ritsiini aerosoolina sisse hingata, tapab see inimese piinarikkalt mõne tunniga. Vastumürki tsüaniidist 6000 korda tapvamale ritsiinile ei ole.

See polnud paraku esimene kord sel aastal. Mais suutis Prantsuse politsei ära hoida terrorirünnaku, mida kavandasid kaks egiptlast. „Kaks Egiptuse päritolu noormeest valmistusid tegema rünnakut kas lõhkeaine või ritsiiniga,“ teatas siseminister Gerard Collomb. „Nende juurest leiti õpetusi, kuidas valmistada ritsiinipõhiseid mürke.“

Esimene tõsine signaal ritsiini kohta tuli 2003. aasta hakul Suurbritanniast, kui Briti julgeolekuteenistused avastasid haarangus ühte Londonis asuvasse alžeerlaste korterisse jälgi ohtlikust ritsiinist. Leitud mürgi hulk oli küll tühine, kuid see oli selge märk, et terroristid võivad kasutada bioloogilist või keemiarelva. Eksperte pani muretsema see, et tegemist on üliohtliku ja samas hõlpsalt valmistatava ainega. Briti toonane peaminister Tony Blair hoiatas seepeale: “Ma hoiatan rahvast, et see on ainult aja küsimus, kuni terroristid saavad omale niisugused relvad.” Kahjuks oli tal õigus.