NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
28.05.2018 17:55
Taaniel Raudsepp kommenteerib.

Vastasin hiljuti ühe ilmselt peatselt ilmuva intervjuu raames selle preemia kohta nii:

Vot see on üks huvitav preemia, mille andis välja üks väga konkreetne inimene — kunstnik, filmitegija, kuraator ja tuntud skandaalitar — Sandra Jõgeva koos oma sõpradega. Preemia anti kunstihoone “perkekondliku juhtimise eest”. Õnne kategoorias ma isiklikku elu kommenteerimist kuidagi põhjendatuks ei pea, aga hommikuti tööle tulemist ei ole kunstiskandalistid minule isiklikult ebameeldivamaks teinud. Preemia andjad teavad ja teadsid ka preemiat välja andes väga hästi, et Anneli Porri ei tööta Kunstihoones juba pea kaks aastat. Minu elukaaslane, Anneli töötas kunstihoones 31.03.2015 kuni 16.08.2016, mil läks lapsehoolduspuhkusele. Preemia anti seejuures 2017. a. eest, mil ta oli tööst täiesti eemal.

Kandideerisin tööle konkreetse, kirjaliku visiooniga, mille üheks oluliseks punktiks oli kuraatorite tagasitoomine Kunstihoonesse. Minu tööleping nõudis otsesõnu selle visiooni elluviimist ja olen tänaseni kindel, et need muudatused olid vajalikud ning õiged. Leidsin tööle asudes eest halvasti rahastatud ja poolikult mehitatud asutuse. Kuulutasin välja kuraatorikonkursi — usus, et hoolimata väikesest palgast ja väga suurest tööhulgast leidub inimesi, kes näevad selles piisavalt huvitavat väljakutset. Aga ei leidunud. Konkurss kukkus totaalselt läbi. Minul ja Annelil ei olnud mitte mingit kavatsust koos tööle asuda — me ei soovinud oma töö- ja eraelu siduda. Vajasin aga meeskonda kuraatorit ning sihasutuse nõukogu soovitusel ja toetusel veensin konkursi luhtumise järel Annelit oma karjääri Kunstiakadeemias pooleli jätma ning ajutiselt Kunstihoonesse tööle tulema. Peale pikka veenmist ta nõustus — lähedasele inimesele, kes palub abi on raske ära öelda. Tema töötingimused olid seejuures täpselt need, mis töökuulutuses. Ja töölepingu sõlmimise kinnitas Kunstihoone nõukogu, kõik tehingud seotud osapoolega - nagu seda juriidiliselt nimetatakse - tegin nõukogu esimehe teadmisel. Olen Annelile selle eest, et ta appi tuli, siiani väga tänulik — ilma tema panuseta oleks Kunstihoone areng olnud palju aeglasem.

Tervitan siinkohal ka Semperit ja Ojasood — õppisin, et stressirohkes situatsioonis paarina koos töötada on ikka väga raske. Ma ei soovita seda kellegile. See on imetlusväärne kuidas nemad seda suutnud on. Meie päriselt ei suutnud ning Anneli otsutas juba kaks aastat tagasi, et lapsehoolduspuhkuselt Kunstihoonesse enam ei naase. Ta nõustus veel vaid Marko Mäetamme palvel kureerima tema sellesügisese näituse, millega on töö käinud juba väga pikalt. Selle tööga seotud otsused langetab ja lepingud sõlmib taas Kunstihoone nõukogu. Mingist perekondlikust juhtimisest on kunstihoone kontekstis rääkida täiesti absurdne ning rumal, et mitte öelda pahatahtlik.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega