Ma olin sellest Haavelist lugenud ja televiisorist näinud, aga kuidas ma teda ära ei tundnud! Vaatasin akna peal – mis sa, vanamutt, muud teed – ja nägin teda kuude kaupa, jälle tuleb vehkides, kilekott näpus, nokamüts peas ja prillid ees. Läheb aga suure hurraaga trepist üles Herberti juurde. Herbert elab otse meie peal. Ja alati rõõmsa näoga. Selline noor ja kerge. Ja jutt on tal ladus ja kiire, katsu sa talle midagi vahele ütelda!

Ja ma ei tundnud teda ära! No on ikka...!“

2015 lõpus või 2016 alguses sai Elois-Catherine tuttavaks ­Herbertiga.

Herbert on sirge seljaga kõhetu leskmees, sündinud 1929. Pikki aastaid joonestajana töötanud.

Veel 88aastasena on Herbert oma kesklinnamaja korteriühistu tegus asjaajaja. Herbertiga ühes korteris elab alkohoolikust poeg ­Andrus, sündinud 1956. Herberti naine oli kolm aastat tagasi surnud.

Ja Haavel pakub ennast neile appi – et võib põrandaid pesta ja poest söögikraami tuua. Haavelist saab Herberti ja Andruse tihe külaline.