Diskoisa Nicky Sianole ilmutus revolutsiooniline idee plaate kokku miksida unenäos
Sõna legendaarne kasutatakse põhjendamatult palju, kuid usun, et selles konkreetses kontekstis on ta lubatud. 11. veebruaril Tallinn Disco raames teatrit NO99 oma kohalolekuga õnnistava Nicky Siano nimi peaks igale muusikast keskmisest rohkem lugupidavale inimesele just selle omadusõna pähe tooma. Tegemist on mehega, kes polnud mitte ainult moodsa tantsupeo ja plaadikeerutamise sünni keskel, vaid üks selle sünnitajatest. 1970. underground disko- ja geiskeene hiilgeajal oli Siano üks esimesi, kes hakkas lugusid miksima ja kasutama nüüdsetele DJde töö põhiomaduseks olevat beatmatch tehnikat - kaks erinevat lugu mängivad samal ajal ja rütmis.
Juba 17 aastaselt oma DJ-deüüdi teinud mees oli regulaarne osaleja David Mancuso omakorda epohhiloovatel The Loft pidudel. Seal muide tutvus Siano tulevaste suurnimede, house’i ristiisa Frankie Knucklesi ja Larry Levaniga, kes peagi Nicky ja tema venna Joe poolt loodud The Gallery nimelises privaatdiskoteegis, lisaks õhupallide täispuhumisele ja punši maitsestamisele LSDga, mentori tiiva all enda plaadimängimisoskusi lihvisid. Olles ka üks Studio 54 residentidest oli just Nicky Siano see, kes Bianca Jaggeri sünnipäeval puldi taga oli, kui viimane valgel hobusel peole ratsutas. See on mees, kellelt võiks küsimusi esitama jäädagi, siin on vastused mõnele.
Kas mäletate oma DJ debüüti?
Jah mäletan küll, see toimus klubis nimega Round Table, mis asus New Yorgis Upper East Side’il. Ma olin just 17 saanud ja ma mäletan, et ma polnud närvis, vaid elevil – "wow, saan klubis mängida seda muusikat, mida armastan!". Nad andsid mulle alustuseks küll vaikse kolmapäeva õhtu ja kõik need 25 inimest selles suures ruumis seisid baarileti ääres, aga nädalavahetustel oli pilt teine – 1500 elevil tantsijat!
Te olite vaid 18, kui oma vennaga The Gallery avasite, kuidas klubi nii edukaks sai?
Edukuse tagavad mitmed elemendid – pühendumus, raske töö, sihikindlus ning loomulikult peab asi ise hea olema, sellesse peab uskuma ja keegi peab selle kohta sõna levitama. Koos Robini (Robin Lord, vendade sõber) ja Joega oli asi meil kontrolli all, kuid võttis siiski kuskil neli kuud aega enne, kui asjad paika loksusid. Pärast seda oli täiskäik edasi.
Selle ajastu inimestel ja kohtadel nagu Frankie Knuckles, Larry Levan, Studio 54, The Gallery, The Loft ja David Mancuso lasub legendaarne staatus. Olles seda kõike isiklikult kogenud, mis tegi selle aja eriliseks?
Tegelikult oli see aeg väga sarnane sellele, mis praegu toimub; inimestel oli status quo’st kõrini ja me tahtsime elult rohkemat ning olime valmis tegema ükskõik mida, et seda saada. Diskoskeene toimiski tänu sellele õhkonnale, mis siis valitses, sest need klubid, mida sa mainisid, seisidki vabaduse, armastuse, eneseväljenduse ja kogukonna tähtsuse eest. Kõik algas lihtsalt – sõpruskond, kes koges ja nautis uut moodi tantsumuusikat, mille sõnad rääkisid vabadusest, armastusest ja elu täiel rinnal elamisest. Muidugi oli ka pealiskaudset hedonismi, aga see tekkis pigem peale 1975. aastat. Studio 54 oli totaalselt sellele pühendatud, mis on ka põhjus, miks see koht minu lemmikute hulka ei kuulunud.
On teil mõni õhtu eriti eredalt meelde jäänud, millele siiani tagasi vaatate?
Üks parimaid hetki oli Loretta Holloway debüüt The Gallerys. Tema hääles oli tohutu jõud, see oli väga eriline ja kui ta oma lugusid "Hit and Run" ja "We’re Getting Stronger" meie Gallerys esitas, oli see vägev!
On ka mõni halb mälestus?
Üks halvimaid aegu oli siis, kui olin narkovines ja mu vend tuli minu juurde jutuga klubi sulgeda, ütlesin, et pane siis koht kinni. Ma olin nii noor, mul puudus pikem perspektiiv.
Mis on olnud teie lemmikud kohad mängimiseks?
Loomulikult The Gallery, The SoHo Place, mis oli Richard Longi klubi, kus ta Mancusost inspireerituna oma heliseadmeid esitles ja minu tolle aja viimaseks koduklubiks jäänud Buttermilk Bottom.
Paljud teie poolt algatatud plaadimängutehnikad rajasid tee praegustele plaadikeerutajatele. Kuidas te nende peale tulite?
Mul oli unenägusid, kus kuulsin ja nägin end neid mikse tegemas ja siis ma lihtsalt proovisin neid päris elus järgi. Inspiratsioon jumalalt!
Keda peate enda suurimaks eeskujuks?
Novembris meie hulgast lahkunud David Mancusot.
1980ndatel eemaldusite teadlikult peoskeenest ja pühendasite end AIDSi epideemia vastu võitlemisele. Mis selle otsuse taga seisis?
Inimesed mu ümber surid üksteise järel ning tundsin, et pean midagi tegema. Jumal juhatas mind PWA (People With AIDS) nimelise sotsiaalse liikumise juurde ja mulle pakuti tööd nõustajana, mille ma ka vastu võtsin.
Nüüd olete tagasi puldis ja tuuritate päris korralikult. Kuidas jälle plaatide mängimiseni jõudsite?
Jällegi, asjad kuidagi langesid kokku. Olin PWA tööst läbi põlenud ja kolm päeva pärast sealt lahkumist helistas mulle Body & Soul pidude korraldaja Francios K (Francois Kevorkian) ning kutsus mind Larry Levani sünnipäeva peole mängima. Kõik algas sealt uuesti.
Kui võrrelda tänast peoskeenet The Lofti ja Gallery aegadega, siis mis on muutunud?
Inimesed ei tule enam pidutsema, nad tulevad selleks, et end näidata või kellegagi kohtuda. Kõigil on mingisugune poos, aga toona kõik, mida nägid, olid naeratavad näod.
Millest head peod tehtud on?
Oluline on see, et sind huvitab absoluutselt iga aspekt, mis peo korraldamisega kaasas käib. Näiteks, ma korraldasin hiljuti vana-aasta õhtul Coney Islandi lõbustuspargi ühes atraktsioonis peo. See atraktsioon oli nii räpane ja kuna oli uue aasta vastuvõtmine, ei saanud ma lubada, et inimesed oma riided õliga kokku määrivad ja nii ma siis nühkisin nädal aega seda põrandat puhtaks - see on see pühendumus, millest ma räägin!
On teil hektel mõni lemmik DJ kelle karjääri jälgite ja kelle pidudel käite?
Jah, Danny Krivit.
Milline muusika on teile kõige südamelähedasem, on teil mõni erilise tähtsusega plaat?
Varajane soul on mu lemmik ja MFSB "Love is the Message" jääb alati minu looks.
Kas eelistate mängida soolo või back to back sette?
Soolo, sest oma settiga viid sa inimesed rännakule ja rännaku lahti voltimiseks on aega vaja.
NICKY SIANO LOENG EELMISEL AASTAL RED BULL MUSIC ACADEMYS.
Miks te plaate mängite?
Lihtne vastus – see on mu töö, ma teenin sellega oma elatist ning ma armastan seda muusikat, mida mängin ja see armastus ei kao iial.
Kui palju kattub see muusika, mida pidudel mängite sellega mida kodus kuulate?
See kattub palju. Kodus kuulates on tihti nii, et tunnen: "Oh! seda tahan täna õhtul mängida ja kuulda!"
Mida võib Tallinna publik 11. veebruarilt oodata?
Ma ei planeeri kunagi setti ette, hea DJ puhul avaneb kõik kohapeal.
Mida teilt tulevikus oodata võib?
Välja on tulemas kaks uut plaati, millest üks on juba New York Downtown 304s saadaval ja kindlasti sooviksin veel oma memuaarid kirja saada enne, kui lahkun.
