Dimitri Klenski: „Miks ma pean riiki armastama?!“
Teisipäev, 26. aprill 2016. Dimitri Klenski astub Tõnismäe peatuses trollilt maha. Teeb mõned sammud sinnapoole, kus kunagi seisis pronkssõdur. Nüüd on seal madal hekk ja õitsevad lilled. Klenski seisatab korraks.
„Sa oled tõrjutud, sind ei ole vaja, sa oled tühi koht,“ mõtleb Klenski iseendast. Viimasel ajal tunneb ta tihti niimoodi.
Väliselt on Klenski püsinud muutumatuna aastakümneid. Uljas hall tukk kooldunud vasakule, piklik ja tugev lõug on isapoolse suguvõsa tunnusjoon. Kui Klenski paar päeva pärast Vene laulja Vladimir Võssotski surma Moskvas Ostankino telemajja sattus, lõi valvuritädi risti ette.
„Surnust üles tõusnud!“ ahhetas mutike, sest väliselt oli Klenski Võssotskiga väga sarnane.
„Alateadvuslik protest. Vabaduse saareke,“ nimetab Klenski põhjuseid, miks tuleb ta igal aastal 26. aprillil rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahelisele väikesele haljasalale. Ta pole pronksiööst saadik ehk üheksa aastaga suutnud leppida pronkssõduri teisaldamisega.