Bretannia: lopsakas ja mänguhimuline

Prantsusmaa loodetipus paiknevat muinasjutulist Bretanniat käis ratta seljas avastamas Ülo Vihma.

Bretanniasse saab mitut moodi. Esimene mõte, mis pähe kargab ja mida ka meie kasutasime, on läbi Pariisi, kus kiirrong kohe lennujaamast Rennesi viib. Seal rentisime rattad, mis olime broneerinud, et alustada sõitu mere äärde piki La Rance’i jõe kanalit (täpsema nimega Canal d’Ille-et-Rance). Teekonna olime planeerinud nii, et ei peaks üle 30–40 km päevas sõitma. Öömajad olid broneeritud ja nõnda piisas varustuseks ühest rattakotist nina peale.

Sissejuhatuseks tegime tiiru linna peal ja kostitasime ennast paikkonna kõige levinuma joogi ­siidriga. Neid on seal sama palju sorte kui õllesid ja peaaegu kõik, mida meie mekkisime, olid paremad kui meil poes saadaolevad. Rennes on umbes kahekordse Tartu suurusega ülikoolilinn, suursugune ja üles vuntsitud. Selles suures joones väljendus kogu Bretannia rikas ajalugu ja uhke iseolemine, enne kui nad 16. sajandil Prantsusmaaga ühinesid. Nende kultuurilist identiteeti väljendavad nähtavalt kakskeelsed sildid ja viidad ning Bretannia lipud.