Birgit Landberg: on erakordselt tore ärgata teadmisega, et kuhugi ei ole vaja minna
Suurejooneline vabaõhulavastus on Landbergi esimene töö pärast Salme Reegi nimelise auhinna võitmist lavastusega „Peks mõisatallis“. Lavastust mängitakse veel neli korda (vaata teatermustkast.ee).
Birgit Landberg kõneleb nüüd, mis tema vaimu ja hinge toidab.
HOMMIKUD
Ärgata üles teadmisega, et kuhugi ei ole vaja minna või midagi ei ole vaja teha, on erakordselt tore peamiselt seetõttu, et seda tunnet saab nii harva kogeda. Seda enam naudin ma neid hommikuid ja kiirematel aegadel vaid unistan neist.
Kõrgete mändide alt mere poole joostes tunnen, et maa kaob jalge alt. Merelainetesse sukeldudes saan unustada kõik ja lasta lainetel end kanda, et korraks olla ainult iseendaga õnnelik ja prii.
TÖÖTAMINE
Mulle meeldib kulgeda, mitte püsida paigal, luua süsteeme ja näha neid realiseerumas. Ma hindan väga, et saan teha seda, mis mind erutab, innustab ja rakkes hoiab. Ma saan oma tööst väga palju inspiratsiooni ja ma jõuan alati selle juurde tagasi, isegi kui vahepeal on raske.
KRÕBISEVAD LINAD
Mulle kohutavalt meeldib see tunne, kui hotellide valged ja tärgeldatud linad end mu ümber mässivad.
Ma olen alati mõelnud, et ma ei oska üksi olla. Teataval määral see nii ongi, aga ma ei ole ka päris inimeste inimene. Olen seal kusagil keskel! Ma naudin kahekesi täis armastust veedetud hetki või lauda, mille ääres need minu inimesed on. Ja kui ka mure ja stress minuga seal kaasas on, siis mu sõprade naer ja kohalolu peletavad need eemale, kuni neid enam ei olegi.