N.E.R.Di uus plaat jätkab sealt, kus nad omal ajal – bändi viimane album ilmus 2010 – juba üsna närvidele hakkasid käima. Oli ju nii, et neist sai justkui sihitult hüplev ja pekslev poolrokkbänd?
Projekt N.E.R.D osutus (tulevasele) superprodutsentide duole The Neptunes väga nutikaks kõrvalprojektiks. Just esimese N.E.R.Di albumiga („In Search of...“) tõstsid nad end hämaras stuudios teistele inimestele (Kelis, Noreaga, Ol’ Dirty Bastard, Jay-Z, Ludacris jne) hitte nokitsevate taustakeppijate kohalt säravasse rambivalgusesse. Just N.E.R.Di plaat andis Pharrell Williamsile ja Chad Hugole võimaluse näidata, kui süvad ja avali muusikamehed nad on. Produtseerivad uuenduslikku hiphoppi ja R’n’Bd, aga armastavad kuulata Stereolabi, AC/DCd, Steely Dani ja isegi jumalus Gilles Peterson kutsus nad oma saatesse.
Esimene album oligi uudne, päiksepaisteline, seksikas ja buugi pop-R’n’B (Areeni aasta album 2001, ei rohkem ei vähem), aga et autorite ettekujutuses tähendas N.E.R.D rokkbändi, siis salvestati esialgu elektrooniliste vahenditega salvestatud plaat uuesti sisse ehtsa rokkbändiga. Ja rokise vaimuga, kõmisevate kitarridega, isegi Zeppelini riffidega loodi ka järgmised albumid. Kuigi õrna hingega soulipersed ootasid neilt astronoomilisi harmooniaid, Pharrelli leebet laulu, võrgutavat funk’i ja popdiskot. Mitte, et nad sellest täiesti ilma jäid, aga N.E.R.D katsus end kehtestada ikkagi põtkiva ja rahmeldava funk-rokkbändina ja kuidagi läks nii, et nad põtkisid üle. Sellest vahepealsest N.E.R.Dist ei ole ju meeles paradiislikud üliballaadid, nagu „Sooner or Later“, vaid pigem vehklemised nagu „Everyone Nose“ ja „She Wants to Move“. Ühtlasi läks kuidagi ka nii, et huvi nende vastu kahanes. Nii kriitikute kui publiku hulgas. Ja vististi langes mõneks ajaks madalamasse seisu ka orkestrant Pharrell Williamsi andekus.
Veel põtkivama põtkimise. Veel hoogsama hüplemise ja närvilisema pekslemise. Plaadi, mis rokib rohkem kui rokk, olemata päriselt rokk, ja kus sellist hoolika live-bändi tunnet pole tunda (kitarrist Brent Paschke saab küll peaaegu pooltes lugudes tööd ja kahes palas kuuleb väga armastatud Thundercati bassimängu).
Pharrell on libisenud viimastel aastatel küll tagasi popi tippu ja vorpinud hulga laitmatult nõtket hitinodi, aga kõik see kahvatub „No One Ever Really Dies“-albumi kõrval. Võib-olla on uus N.E.R.D kõige hulljulgem, vaimukam, riskantsem ja ambitsioonikam plaat, milles ta käsi on mängus olnud. Kihutamine helikiirust ületava raketiga – see oleks võib-olla sobilik paralleel plaadi kohta. Akendest paistmas universumi kõigi suguharude diskopidu.
Eespool nimetatud N.E.R.Di vanem lugu „Everyone Nose“ on hea alguspunkt, kust uue plaadi sisu ja miljööd kirjeldada. Hüppelugu. Aga need uued hüppelood on kordades fantastilisemad ja fantaasiarikkamad. Tõmmatakse raketiga (sellesama raketiga) kaleidoskoopilisse rokikosmosesse üles-alla kargama. Inspiratsiooni näikse olevat ammutatud klubimuusikast. Moombahton, dubstep, drum’n’bass, vanad head disko, funk ja muidugi hiphop. Lugudes pruugitakse üsna palju hiphopi iidset võtet kasutada lühikesi sämpleid, eriti just vokaalsämpleid, rütmikäikude ja hüpnootiliste või plinkivate signaalidena.
Nüüd peaks olema arvustuses koht, kus võiks kirjeldada lugusid eraldi. Vähemalt parimaid neist. Aga ma ei tea. Ma ei oska, ma ei suuda, see ei mahu. Igas loos tundub toimuvat sedavõrd palju, et selle ümberjutustus veniks kole pikaks.
Hea küll, proovin. Lugu „Kites“ algab melodramaatilise träpi sündikäiguga. Esimese 30 sekundi jooksul kuuleb kolme vokaali: neidude koor, ärkav räppar, idamaine vokaalsämpel. Loos on kaks rütmiskeemi – rahulik ja hüperaktiivne –, neli erinevat bassikäiku, reiviutoopia pad’id. Lisaks Pharrellile mikrofoni taga Kendrick Lamar ja M.I.A. Ja kokkuvõttes on see lugu üks... esmaklassiline tribal banghaton.
On üks klišeelik ootus popmuusikale. Üleüldse igasugusele muusikale tegelikult. See, et ta oleks lahterdamatu. Oli ülim kompliment, kui autorile öeldi – sinu muusika on kategoriseerimatu. Tänapäeval on lahterdamatusest saanud asi iseeneses. Nii palju prääksutakse ja kääksutatakse, kilistatakse ja kolistatakse, sulatatakse stiile ja pressitakse innovatsioonipedaali ning püütakse iga hinna eest definitsioonide eest põgeneda, et hinnang „lahterdamatu“ on täielikult devalveerunud. Liiga sageli tähendab „lahterdamatu“ liiga uljast soga. „No One Ever Really Dies“ on üle hulga aja üks plaat, mis tõstab lahterdamatuse taas au sisse. Olles ise ka väga uljas soga.
